Väikeriikide julgeolekustrateegiad Euroopa Liidu ja Venemaa vahel

Abstract

Euroopa Liidu ja Venemaa piirialadel ning lähinaabruses paikneb mitmeid väikeriike, kelle poliitiline ja majanduslik olukord 1990. aastate alguses (taas)iseseisvunult oli suhteliselt sarnases seisus, kuid situatsioon tänaseks varieerub märkimisväärselt. Käesoleva magistritöö eesmärgiks on mõista, miks sarnaselt positsioonilt alustanud riigid on jõudnud niivõrd erinevate tulemusteni ning kuidas aitab see tulemus kaasa nende eesmärgile säilitada riigina võimalikult palju iseseisvust. Töö teoooria koosneb kahest osast, millest esimene annab ülevaate väikeriikide julgeolekupoliitilistest valikutest ja piirangutest ning kirjeldab lähemalt julgeolekustrateegiaid. Teooria teine osa sisaldab seitsmest eri valdkondade kriteeriumist koosnevat teoreetilist alust hindamaks väikeriikide elujõulisust ja edukust iseseisvuse säilitamisel. Uuritavaid väikeriike on neli: Armeenia, Eesti, Gruusia ja Moldova. Valiku tegemise aluseks oli nende sarnane lähtepositsioon, kuid erinev julgeolekustrateegiline valik. Töö empiiria võrdleb ajaperioodil 2004-2014 uurimuses osalevaid väikeriike eduka väikeriigi teoreetilise mudeli kriteeriumite lõikes ning hindab ühtlasi nende soorituse edukust metodoloogias määratletud väärtuste alusel. Empiirilise uuringu tulemuste ja julgeolekustrateegiate võrdluse põhjal on leitud põhjuslik seos julgeolekustrateegiliste valikute ning väikeriigi edukuse ja elujõulisuse vahel. Riigi püsimajäämise kindlustamisel on edukamad need riigid, kes on teinud valiku regionaalse julgeolekualliansiga liitumise kasuks. Samuti väljendub seos, mille kohaselt on elujõulisemad riigid, kes olenemata tagasilöökidest on viinud ellu radikaalsemaid, kuid pikemas perspektiivis julgeolekustrateegiliselt vajalikke reforme. Ühtlasi saab tööst järeldada, et enim on väikeriigi eesmärgile kindlustada riigi püsimajäämine kaasa aidanud naabersuurriigile vastanduva julgeolekualliansiga liitumine regionaalsete ohtude tasakaalustamise eesmärgil.