Psüühikahaiguse kogemusega inimeste ja nende lähedaste kaasamine toetusteenuste arendamisse

Abstract

Käesolev magistritöö käsitleb psüühikahaiguse kogemusega inimeste ja nende lähedaste kasutajakeskset osalust toetusteenuste kujundamises ja arendamises. Töö keskendub käitumuslikule probleemile, kus inimesed ei anna toetusteenuste kasutamise käigus jooksvalt ja kontekstipõhiselt tagasisidet ning nende kogemus ei jõua teenuste arendamisse. Töö eesmärk on mõista, millised tegurid mõjutavad inimeste valmisolekut oma kogemust jagada ning millistel tingimustel võiks kasutajakeskne osalus teenuste kujundamises ja arendamises paremini realiseeruda. Töö teoreetiline raamistik tugineb koosloome (co-creation) käsitlusele ning COM-B mudelile. Empiirilises osas viidi probleemi mõistmiseks läbi kvalitatiivne uuring psüühikahaiguse kogemusega inimeste ja nende lähedaste seas. Andmeid koguti poolstruktureeritud intervjuude kaudu ning analüüsiti kvalitatiivse raamistikanalüüsi abil. Uuringu tulemused näitavad, et peamine probleem ei seisne inimeste väheses valmisolekus oma kogemust jagada, vaid sobivate, turvaliste ja järjepidevate osalemisvõimaluste puudumises. Osalemist mõjutavad eelkõige tagasisidestamise kanalite ligipääsetavus, anonüümsuse võimalus, usaldus tagasiside kasutamise vastu ning hirm võimalike negatiivsete tagajärgede ees. Tulemuste põhjal kaardistatakse töös sekkumise suunad, mis toetavad madala sisenemislävega, turvaliste ja teenuse teekonnaga paremini seotud tagasisidestamise võimaluste kujundamist. Lisaks kirjeldatakse töös võimalikku mõju-uuringu disaini kavandatud sekkumiste mõju hindamiseks.