Negatiivsete õhutemperatuuride summade ehk talve karmuse pikaajaline ja territoriaalne varieeruvus Eestis

Abstract

Käesoleva magistritöö eesmärk oli analüüsida Eesti talvede karmuse pikaajalist ja territoriaalset muutlikkust (1951–2023), tuginedes negatiivsete temperatuuride summale (AFDD). Tulemused näitasid statistiliselt olulist soojenemistrendi kõigis vaatlusjaamades. Analüüs tuvastas kaks kriitilist murdepunkti: 1987. aasta, pärast mida muutusid talved ligikaudu 300 °C võrra pehmemaks ning 2010. aasta, pärast mida talvede karmus stabiliseerus ligikaudu -375 °C tasemel. Seda trendi ei põhjustanud mitte ainult üldine temperatuuri tõus, vaid ka talvise kliima homogeensemaks muutumine ja anomaalselt karmide talvede kadumine. Sesoonne klasteranalüüs näitas, et talve karmus ei sõltu vaid külma koguhulgast, vaid ka selle jaotusest talvekuude lõikes. Põhja-Atlandi ostsillatsiooni (NAO) analüüs kinnitas, et positiivsed NAO väärtused seostuvad järjepidevalt leebemate talveoludega, olles seega usaldusväärne Eesti talvede karmuse indikaator, kuigi regionaalsed mudelid näitavad, et sisemaa ilmajaamad on NAO indeksi kõikumise suhtes märgatavalt tundlikumad kui rannikualad, reageerivad mõlemad piirkonnad sellele suuremõõtmelisele atmosfääri tsirkulatsioonile sarnaselt.