Kehalise kirjaoskuse arendamise võimalused ajateenistuses: tegevväelastest kehalise kasvatuse instruktorite vaadete kvalitatiivne kirjeldus

Abstract

Noorte täiskasvanute kehaline aktiivsus Eestis on madal, mistõttu on oluline mõista, kuidas seda toetavaid tegureid saab sihipäraselt mõjutada. Kaitseväe ajateenistus on Eestis üks väheseid struktureeritud keskkondi, kus on võimalik toetada noorte täiskasvanute liikumisoskuste ja -harjumuste kujunemist. Antud töö eesmärk on kirjeldada planeeritud käitumise teooria raamistikus tegevväelastest kehalise kasvatuse instruktorite hoiakuid, subjektiivseid norme ja tajutud käitumuslikku kontrolli seoses ajateenijatele kehalise kasvatuse korraldamise ja läbiviimisega ning kehalise kirjaoskuse arendamisega. Uuring põhines Kaitseväe tegevväelastega läbi viidud kolmel poolstruktureeritud fookusgrupi intervjuul (N = 17). Andmete analüüsiks kasutati temaatilist analüüsi. Tulemustest selgus, et instruktorid väärtustasid kehalist kasvatust eeskätt teenistusvõime ja väljaõppe toetajana ning nägid võimalust kujundada ajateenijates distsipliini ja iseseisva treenimise harjumust, kuid tajusid vastuolu kehalise kasvatuse laiemate eesmärkide ja kehaliste võimete kontrolltesti (KVKT) -põhise hindamise vahel ning kirjeldasid korraldamisega seotud kõrget emotsionaalset koormust. Ülemate puhul domineerisid ootused KVKT tulemustele, samas kui ajateenijate ootused mõjutasid tunni sisu ning instruktori roll rõhutas eeskujuks olemist. Takistavatest teguritest piirasid tegevust ajasurve, konkureerivad ülesanded, taristu ja vahendite kättesaadavus ning treeningkavade sobivus. Toetavate teguritena tulid esile instruktorite erialane pädevus ja spetsialistide tugi. Tulemused viitavad, et kehalise kirjaoskuse arendamine ajateenistuses eeldab, et kehalise kasvatuse eesmärgid ja hindamine oleksid kooskõlas ning on oluline võimestada instruktorite enesetõhusust.