Põlvkondadeülese ajalootrauma ja säilenõtkuse keelelised markerid Eesti elulugudes: LLM-toetatud tekstianalüüs ning käitumisteaduslik sekkumisvõimaluste kaardistus kommunismiohvrite mälestusmuuseumi jaoks

Abstract

Magistritöö uurib Eesti 20. sajandi ajaloosündmuste kajastumist eluloolistes intervjuudes ning analüüsib, kuidas nendes lugudes avalduvad trauma ja säilenõtkusega seotud keelelised markerid. Töö põhineb Eesti Mälu Instituudi Kogu Me Lugu intervjuukorpuse eksploratiivsel suure keelemudeli (LLM) toetatud analüüsil. Analüüs hõlmas 215 intervjuud ning keskendus üheksale trauma ja resilientsusega seotud markerile: emotsionaalne laetus, vältimine, distantseerumine, pisendamine, agentsuse kadu ja taastumine, tähendusloome, vaikimine ja põlvkondadeülene ülekanne. Töö eesmärk on kaardistada, kuidas kommunismiohvrite mälestusmuuseum saab toetada külastaja ettevalmistamist, narratiivset refleksiooni, agentsuse taastamist ja ajalookogemuse vastutustundlikku mõtestamist, vähendades samal ajal retraumatiseerimise riski. Trauma uurimisel on suurte keelemudelite kasutamine viimastel aastatel laienenud, kuid ajalootrauma diskursuse LLM-põhine analüüs on seni jäänud piiratumaks, eriti Eestis. Teoreetiliselt seob töö kollektiivse ja kultuurilise trauma, põlvkondadeülese traumaülekande, postmälu, agentsuse, tähendusloome ja säilenõtkuse käsitlused. Rakenduslikus osas tõlgendatakse tulemusi käitumisteadusliku sekkumisloogika, sealhulgas COM-B mudeli ja käitumise muutmise ratta põhimõtete kaudu. Tulemused näitavad, et intervjuudes ei avaldu ajalootrauma üksnes kannatuse, kaotuse ja agentsuse katkemisena, vaid ka tähendusloome, säilenõtkuse ja agentsuse taastumisena. Vaikimise, distantseerumise ja põlvkondadeülese ülekande markerid osutavad sellele, kuidas traumaatilised ajaloosündmused kanduvad edasi perekondlikus ja ühiskondlikus mälus.