Küberrünnakute rakendamine hübriidsõjapidamise meetodina Eesti, Gruusia ja Ukraina näitel

Abstract

Hübriidsõda on pärast Krimmi annekteerimist roheliste mehikeste poolt kujunenud aktuaalseks terminiks, mille üle järjepidev diskussioon aset on leidnud. Diskussioon ei väljendu ainult küsimuses, milles hübriidsõda täpselt seisneb, vaid ka kontekstis, kas taoline eraldi sõjapidamise viis üldse eksisteerib. Lääs on võtnud hoiaku, et hübriidohud on reaalsus, mida ilmestab teiste seas Euroopa hübriidohtude kompetentsikeskuse asutamine Helsingisse. Autor võtab vaatluse alla küsimused, mis on hübriidsõda, milles seisnevad hübriidohud ja kuidas neid realiseeritakse. Võimalikest hübriidsõjapidamise meetoditest on autor valinud uurimisobjektiks küberrünnakud. Valik tulenes põhjusest, et küberruumist ollakse üha sõltuvamad, mis teeb ühiskonna sedavõrd haavatumaks. Et tugevdada valmidust taolisele julgeolekuriskile vastu seista, on vajalik markeerida ning mõista vastava ohu olemust. Käesoleva töö eesmärgiks on uurida, kuidas rakendatakse küberrünnakuid hübriidsõjapidamise meetodina ja seeläbi testib autor püstitatud hüpoteesi, et sõja olukorraga kaasnevad ulatuslikumad, intensiivsemad ning kõrgema raskusastmega küberrünnakud. Eesmärgi saavutamiseks viib autor läbi võrdleva analüüsi kolme juhtumi baasilt, kus hübriidsõjapidamise meetodit küberrünnakuna rakendati: Eesti vastu 2007. aastal, Gruusia vastu 2008. aastal ning Ukraina vastu perioodil 2013. aasta november kuni 2015. aasta detsember. Küberrünnakute ulatuse, intensiivsuse ja raskusastme määramiseks teeb autor mõõtmised tulenevalt rakendatud küberrünnakute ründetüübist, küberrünnakute teostajate varieeruvusest. Küberrünnakute intensiivsust mõõdetakse kontekstis, kas tegu oli relvastatud rünnakuga väärilise küberrünnakuga või mitte. Ulatus sõltub, mis olid küberrünnakute sihtmärkideks. Kolme juhtumi mõõtmistulemuste võrdlusest selgus, et küberrünnakute raskusaste oli kõigil juhtudel kõrge, tulenevalt rünnakutest informatsiooni terviklikkuse vastu. Küberrünnakute intensiivsus oli kõrge vaid Ukraina puhul, kuna teostati edukas füüsiliste tagajärgedega rünnak Ukraina elektrijaama vastu. Sõja olukorras Gruusia ja Ukraina puhul kaasnesid ulatuslikumad küberrünnakud ning intensiivsus rünnakute läbiviijate kontekstis oli kõrge erinevalt Eesti juhtumist. Seeläbi ei pea paika püstitatud hüpotees, sest ainult sõja olukorraga ei kaasne kõrgema raskusastme ning tingimata intensiivsemad küberrünnakud hübriidsõjapidamise meetodina. Võrdluse tulemusena aga selgus, et sõja olukorraga kaasnevad ulatuslikumad küberrünnakud ning intensiivsemad rünnakute teostajate kontekstis. Et veelgi enam mõista julgeolekuriski küberrünnakute näol hübriidsõjapidamise meetodina ning osata nende vastu õigeid vastumeetmeid rakendada, on täpsem küberrünnakute kaardistamine hübriidohtudena vajalik. Seeläbi on vajalik edasine teema uurimine. Tuleb uurida, mis põhjustas erisusi küberrünnakute rakendamisel kolme juhtumi puhul ja miks olid Ukraina puhul intensiivsus küberrünnakute kontekstis kõrge. Märksõnad: Hübriidsõda, hübriidohud, hübriidsõjapidamise meetodid, küberrünnakud