Kommunikatsioonivahendite mõju erineva kogemustasemega ajakirjanike ajakasutusele

Abstract

Bakalaureusetöö ja teadusartikli eesmärk oli välja selgitada, kuidas erinevad noorte ajakirjanike igapäevapraktikad allikatega suhtluses kogenud ajakirjanike praktikatest. Samuti oli eesmärk välja uurida, kuidas mõjutavad ajakirjanike kommunikatsioonivahendite valikud stressi tekkimist. Minu bakalaureusetöö peamine leid oli, et noored ajakirjanikud valivad allikatega suhtlemisel tihti kommunikatsiooniviisi, mis muudab nende ajaplaneerimise keerulisemaks. See omakorda võib mõjuda stressifaktorina ja sillutada teed läbipõlemisele. Varasema materjaliga tutvudes selgus, et läbipõlemist soodustavaid faktoreid on ajakirjanikutöös väga palju. Mõned neist on paratamatult selle ametiga kaasas käivad ja ajakirjanikud võtavad neid kui vältimatuid stressitekitajaid. Millegipärast on suuremas läbipõlemisohus just noored ajakirjanikud ja mina soovisin välja uurida, mida noored ajakirjanikud teisiti teevad ja kuidas nad oma aega paremini planeerides stressi ennetada ja leevendada saaksid. Selleks kogusin empiirilist materjali vaatluste teel. Täheldasin üles nii nooremate kui kogenumate ajakirjanike tegevused. Hiljem analüüsisin kogutud materjali kvalitatiivselt ning täpsuse huvides kasutasin ka vaatluse käigus ülesfilmitud materjali. Sidusin tehtud tähelepanekud teooriaga, et mõista, mida noored teisiti teevad ja kuidas saaksid nad oma stressi vähendada. Uuringust selgus, et üks peamistest tööpraktikatest, mis noori ajakirjanikke vanematest eristab, on allikaga suhtlemise viisi valik. Kui vanemad ajakirjanikud pigem helistavad, siis noored saadavad pigem allikatele e-kirju ja tekitavad ise sellega endale ühe ajasurve lisaks. Selline suhtlusviis tingib olukorra, kus kogu tööpinge kuhjub pärastlõunale, lühikesele ajavahemikule. Nii kujunevad noorte ajakirjanike tööpäevad kogenumate ajakirjanike tööpäevadest pikemaks ja see soodustab stressi tekkimist. Asünkroonse kommunikatsiooniviisi valik tekitab stressi ja muudab töötegemise vähem tõhusaks. Veel selgus uuringust hulk teisi tööpraktikate erinevusi, millega noored ajakirjanikud oma aega kulutavad. Näiteks kui helistamas käiaksegi, tehakse seda väljaspool toimetust, samuti ei transkribeerita tekste oma töölaua juures. Töökohalt käiakse tihti ära, tehakse kohvi- ja sotsiaalmeedia pause ning päev on fragmenteeritud. Seega võib uuringu tulemustele tuginedes väita, et vaadeldud toimetuse näitel on üks noorte ajakirjanike stressi ja läbipõlemise põhjuseid puudulik ajaplaneerimine, mis tuleneb valedest otsustest allikaga suhtlusviisi valikul. Sellised valikud tulenevad omakorda aga noorte ajakirjanike hirmust olla kritiseeritud. See uuring toob välja ainult ühe aspekti, mille teisiti lahendamine ja sel viisil oma aja paremini planeerimine stressi leevendada aitaks. Stressitekitajaid on veel palju ja kindlasti on nende hulgas veel ka selliseid, mida parema ajaplaneerimisega vältida saaks. Erinevaid edasisi uuringusuundi on palju. Tasuks uurida näiteks seda, kuidas mõjutab stressi tekkimist toimetuse sisekliima. Kas see, kui toimetaja ja teiste kolleegidega saadakse hästi läbi, visatakse omavahel nalja, nagu kogenumad ajakirjanikud minu vaatlustulemuste näitel tegid ja julgetakse abi küsida, tekitab vähem stressi kui see, kui igaüks töötab omaette ja toimetajaga suheldakse ainult töistel eesmärkidel. Ka seda teemat võiks teaduslikult käsitleda ja lähemalt uurida.