Tunnuste nimetamise mõju kindlushinnangule ja selle seosele äratundmistäpsusega

Abstract

Eestis on kohustuslik kriminaalmenetluse protsessi osana küsida tunnistajalt pärast äratundmisotsuse tegemist neid tunnuseid, mille põhjal ta otsuse tegi. Teaduskirjanduses soovitatakse tunnistaja otsuse usaldusväärsuse hindamiseks ka kindlushinnangu küsimist. Käesoleva töö eesmärk oli selgitada välja, kas ja kuidas tunnuste nimetamine pärast otsuse tegemist mõjutab kindlushinnangut ning kas nende küsimise järjekord muudab kindlushinnangu ja otsuse täpsuse seost. Uurimistöö valim koosnes 110 katseisikust, kelle keskmine vanus oli 29,51 aastat. Tehti veebikatse, kus osalejad vaatasid videot vargusest ning hiljem tuvastasid äratundmisreast kurjategija või otsustasid, et teda pole reas. Seejärel küsiti kindlushinnangut ja tunnuseid. Küsimise järjekorda varieeriti olenevalt katsetingimusest. Tulemustest selgus, et tunnuste nimetamise ja kindlushinnangu andmise järjekord ei omanud olulist mõju kindlushinnangule ega selle suhtele äratundmistäpsusega. Seega, kui Eestis muudetaks kindlushinnangu küsimine äratundmisotsuse kohta kohustuslikuks, siis ei oma tähtsust, millises järjekorras küsitakse tunnistajalt kindlushinnangut ja tunnuseid, mille alusel ta otsuse tegi.