Konstruktiivse ajakirjanduse teoreetilised ja praktilised probleemid

Abstract

Bakalaureusetöö eesmärk oli välja selgitada, millised on konstruktiivse ajakirjanduse praktilised ja teoreetilised probleemid. Probleemide kaardistamisel lähtusin nii oma seminaritööst (Reineberg, 2020) kui ka intervjuudest „Pealtnägija” toimetuse ajakirjanikega. Seminaritöös (2020) järeldasin, et konstruktiivne ajakirjandus võiks olla pigem uudiskriteerium/-väärtus/element. Kuna tegin seminaritöö just „Pealtnägijast” siis soovisin intervjuusid teha ka „Pealtnägija” toimetuse ajakirjanikega. Intervjuudest ilmnes, et peamiselt kasutavad ajakirjanikud konstruktiivse ajakirjanduse kirjeldamiseks sõna lahendus ja kuigi mitmed intervjueeritavad ütlesid, et on terminiga vähe kokku puutunud, siis peavad nad siiski oluliseks mitmeid konstruktiivse ajakirjanduse põhimõtteid. Ent intervjuudest praktikutega ilmnes samas ka mitmeid konstruktiivse ajakirjanduse probleeme. Neist järeldus, et konstruktiivse ajakirjanduse praktikasse rakendamisel võib olla probleeme nii elementidega, mida on erinevate autorite poolt välja toodud üpris palju, kui ka sellega, kuidas auditoorium seda vastu võtab või sellega, kas ajakirjandusel selle jaoks päriselt ka aega on. Bakalaureusetöö tõi konstruktiivse ajakirjanduse probleeme esile praktikute seisukohast ja kõige suurem küsimus, mis tekkis minul intervjueerijana oli see, kas konstruktiivset ajakirjandust on vaja, kui ajakirjandus on orienteeritud lahendustele juba praegu ja kui konstruktiivsust on vaja, siis millisel kujul. Jõudsin bakalaureusetöös samale järeldusele, mis seminaritöös ning leian, et konstruktiivsus on pigem uudiskriteerium, mis võiks rohkem rõhutada ajakirjanduse lahendusele orienteeritust ja positiivse kajastamist. Intervjuudest selgus, et ajakirjandus on juba praegu lahendustele suunatud, aga alati võiks seda olla rohkem ja konstruktiivse uudiskriteeriumiga võiks see osa ajakirjandusest rohkem esile tulla. Konstruktiivset ajakirjandust pole Eestis veel kordagi uuritud ning see töö paneb teema uurimisele aluse. Edasistes uurimistes võiks keskenduda sellele, mil määral on Eesti ajakirjandus negatiivne ja kuivõrd on selle kõrval ka positiivset nagu on märgata „Pealtnägijas”. Lisaks võiks konstruktiivse ajakirjanduse kontseptsiooni põhjalikumalt uurida ja luua täielikum teoreetiline raamistik, millega olen selles töös algust teinud. Selle kaudu võib saada kindlust, milline kontseptsioon lõpuks olema peaks. Ma tänan oma juhendajat Signe Ivaskit, kes pakkus mulle palju tuge ja kelle tagasiside innustas mind ja aitas mul keerulisest kontseptsioonist jagu saada.