Demokraatia mõiste kasutamine Eesti ajakirjanduses omariikluse taastamise perioodil ning aastatel 2011–2012

Abstract

Käesoleva magistritöö eesmärk oli välja selgitada, kuidas räägiti demokraatiast Eestis nõukogude võimust vabanemise järgselt aastatel 1991–1992 ning kuidas aastatel 2011–2012. Lisaks kahe ajavahemiku demokraatiaväidete analüüsile oli olulisel kohal nende perioodide omavaheline võrdlus, et teada saada, kuidas on mõiste kasutamine kahekümne iseseisvusaasta jooksul muutunud. Töö valimi moodustasid 520 Eestist rääkivat artiklit ajalehes Postimees, kus kasutati sõna demokraatia. Demokraatiast kirjutasid 329 erinevat inimest, peamiselt poliitikud, teadlased ja ajakirjanikud. Demokraatia mõiste kasutamise konteksti arvestades sündisid demokraatiaväited – iseloomustavad, Eesti demokraatiale hinnangut andvad ning normatiivsed. Järgnes väidete temaatiline grupeerimine, mille tulemusel selgusid kahel perioodil seoses demokraatiaga kõige enam kõne all olnud teemad. Taasiseseisvumise järgselt, aastatel 1991–1992, ei kiirustatud leheveergudel Eesti demokraatiale hinnangut andma. Pigem kirjeldati, mida demokraatia kui valitsemisviis/ühiskonnakorraldus endast kujutab ning avaldati lootust, et Eesti transformeerumisprotsess saab olema edukas; rõhutati vajadust noort demokraatiat arendada ja tugevdada. Selle lootuse kõrval oli ruumi ka kartusele – räägiti demokraatlikku korda ohustada võivatest teguritest ning väljendati hirmu tagasilangemise ees autoritaarsesse võimu. Hirm Eesti tuleviku pärast on iseloomulik ka aastatele 2011–2012. Mitmed rahvusvahelised demokraatiaindeksid on andnud Eestile juba aastaid igati positiivse hinnangu, teised juhtinud tähelepanu teatud puudustele, milleks üks on poliitiline kultuur. Rahulolematus hetkepoliitikaga kumas selgelt aastate 2011–2012 artiklitest: leheveerge täitsid sõnumid demokraatiakriisist, mille taga probleemid poliitilises kultuuris ja riigijuhtimises. Lisaks murele Eesti tuleviku pärast, oli kahe perioodi demokraatia tähendusväljas sarnasusi teisigi. Nii domineeris iseloomustavate väidete seas sõnum demokraatiast kui rahva võimust. Kui aastatel 1991–1992 (taas)tutvustati rahvale seda, mis nõukogude ajal oli olnud vaid unistus: võimalust reaalselt võimu teostamisel osaleda, siis aastatel 2011–2012 oli demokraatiast kui rahva võimust rääkimine otsekui sõnum Eesti poliitikutele ning ärgitus kodanikele: tuletati meelde, kelle käes peab demokraatias olema otsustusõigus. Pigem oli ajavahemike demokraatiakäsitlus (nii väited iseenesest kui ka väidete esitamise kontekst) siiski erinev kui sarnane. Selle taga on vaadeldavatel perioodidel valitsenud erinev poliitiline olukord: analüüsides töö tulemusena formuleerunud demokraatiaväiteid konkreetsel ajaperioodil valitsenud poliitilise olukorra ja sündmuste kontekstis selgus, et poliitiline olukord mõjutab demokraatiast kõnelemist kõige otsesemal viisil ning demokraatia mõiste teatud ajaperioodil sisustab see, mis on ühiskonnas aktuaalne. See kehtib nii hinnangulise ja normatiivse kui ka demokraatiat iseloomustava tähendusvälja kohta.