Teise maailmasõja narratiivid Eesti venekeelse vähemuse kollektiivses mälus

Abstract

Käesolev bakalaureusetöö uurib Teise maailmasõja narratiivide rolli Eesti venekeelse vähemuse kollektiivses mälus. Töö eesmärk on mõista, kuidas selles kogukonnas kujunevad ja toimivad ajaloolised narratiivid ning millised sotsiaalsed, kultuurilised ja poliitilised tegurid neid mõjutavad. Teoreetilise aluse moodustavad kollektiivse mälu klassikalised ja kaasaegsed käsitlused, töö empiiriline osa põhineb 15 poolstruktureeritud intervjuul Tallinna, Tartu ja Narva venekeelsete elanikega. Analüüsi tulemusel eristati kolm peamist narratiivimustrit: „Suure Võidu“ narratiiv, Eesti ametlik narratiiv ja seganarratiiv. Viimane osutus kõige levinumaks ning viitab vastajate suutlikkusele kombineerida vastandlikke ajalootõlgendusi. Märgati ka geograafilisi erinevusi: Tallinnas ja Tartus domineerisid seganarratiivid, samas kui Narvas oli ülekaalus „Suure Võidu“ narratiiv. Kodakondsusel ei ilmnenud selget seost eelistatud narratiiviga. Uuring näitab, et Eesti venekeelse vähemuse ajaloomälu on mitmekihiline ja sageli ambivalentne, mis osutab vajadusele kohanemisvõimelise ja dialoogile suunatud mälupoliitika järele.