Noorte Eesti naiste tõlgendused misogüünia rollist digitaalses eneseesitluses

Abstract

Selle bakalaureusetöö eesmärk oli kaardistada, kuidas noored naised tõlgendavad digitaalset misogüüniat ning selle seost nende eneseesitlusega sotsiaalmeedias. Töö keskendus sellele, millise misogüünse sisuga noored naised sotsiaalmeedias kokku puutuvad, millised on olnud nende isiklikud kogemused ning kuidas selline kokkupuude on mõjutanud nende osalemist ja eneseesitlust digikeskkonnas. Uurimistöö lähtus eneseesitluse, soovitusalgoritmide ning digitaalse misogüünia teoreetilistest käsitlustest. Töö empiirilises osas kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit, viies andmete kogumiseks läbi kolm fookusgrupiintervjuud. Uuringus osales 13 noort Eesti naist vanuses 18–26, kes kasutasid sotsiaalmeediat igapäevaselt ning olid varasemalt avalikult sisu postitanud. Kogutud andmeid analüüsiti kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil. Uuringu tulemustes selgus, et misogüünne sisu oli osalejate hinnangul sotsiaalmeedias laialdaselt levinud ning kujunes paljude jaoks tavapäraseks osaks igapäevasest kasutuskogemusest. Kõige sagedamini puututi sellise sisuga kokku TikToki ja Instagrami platvormidel. Osalejad tajusid, et misogüünia ei avaldunud ainult otsese naistevastase vaenu või solvavate kommentaaridena, vaid ka peidetud stereotüüpide, traditsiooniliste soorollide ning naisi alavääristavate narratiividena. Veel ilmnes, et kokkupuude misogüünse sisuga mõjutas noorte naiste eneseesitlust sotsiaalmeedias märkimisväärselt. Mitmed osalejad kirjeldasid enesetsensuuri, suuremat ettevaatlikkust ning oma digitaalse nähtavuse teadlikku reguleerimist. Mõned loobusid teatud piltide või arvamuste avaldamisest, kuna kardeti negatiivseid kommentaare ja kriitikat. Seetõttu kujunes eneseesitlus paljude jaoks mitte ainult eneseväljenduse viisiks, vaid ka strateegiliseks enesekaitse praktikaks. Uuring näitas, et digitaalne misogüünia ei mõjutanud üksnes noorte naiste kogemust sotsiaalmeedias, vaid ka nende eneseväljenduse vabadust ja turvatunnet laiemalt. Sotsiaalmeedia ei ole neutraalne keskkond, vaid ruum, kus ühiskondlikud võimusuhted, soostereotüübid ja normid peegelduvsd ning sageli ka võimenduvad. Misogüünia levikut saab pidada pigem süsteemseks nähtuseks kui juhuslikuks kogemuseks. See bakalaureusetöö näitas, et digitaalne misogüünia ei kujunda üksnes noorte naiste kogemusi sotsiaalmeedias, vaid mõjutab ka nende eneseväljenduse võimalusi ja turvatunnet digitaalses keskkonnas.