Kohandatava võitja (Adjusted Winner) protseduuri kasutamise võimalused rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel Küprose näitel

Abstract

Küprose konflikti taolised pikaajalised juhitamatud konfliktid on, ka külmutatult, oluliseks regionaalse ja rahvusvahelise ebastabiilsuse allikaks. Seetõttu jätkataksegi sellistel juhtudel lahenduste otsimist isegi juhul, kui vahendamis- ja lepitamiskatsed on eelnevalt korduvalt läbi kukkunud ning kõik märgid viitavad sellele, et osapooled ei ole lahenduse leidmisest tõsiselt huvitatud. Traditsiooniliste konfliktilahendusmeetodite ebaõnnestumine on ajendiks alternatiivsete ja uuenduslike võimaluste otsimiseks konfliktide lahendamiseks. Üheks võimalikuks variandiks on mänguteoreetilised mudelid, millest ühele käesolevas töös ka keskendutakse. Kohandatava võitja protseduur tagab selle loojate sõnul lahenduse, mis on õiglane, kadedusvaba ning on ka niinimetatud „win-win“ lahendus. Seejuures on protseduur nende hinnangul piisavalt lihtne, et seda võiks ka reaalsetel läbirääkimistel rakendada. Protseduuri omaduste atraktiivsusele vaatamata ei ole seda seni teadaolevalt siiski reaalses vahendustegevuses kasutatud, kõik senised rakendused on olnud hüpoteetilised. Käesolev töö jätkab kohandatava võitja protseduuri teemaliste hüpoteetiliste rakendustega. Selle töö eesmärk on uurida, kuidas selline protseduur võib panustada pikaajalise siseriikliku konflikti lahendamisesse, testides protseduuri rakendamisega reale vaidlusküsimustele Küprose konflikti võimalikke lahendusi. Analüüsi tulemusel selgus, et kohandatava võitja protseduur on sobilik ka siseriiklike konfliktide lahendamiseks, kuigi pikaajaliste konfliktide puhul on oht, et osapoolte ametlike seisukohtade jäikuse tõttu ei ole protseduuriga võimalik leida piisavalt uuenduslikke lahendusi. Küprose konflikti puhul, kus läbirääkimiste üldine raamistik on aastakümnete jooksul muutumatuna püsinud, vastavad ka AW protseduuriga leitud lahendused juba varem välja pakututele, demonstreerides ühelt poolt rahvusvaheliste vahendamiskatsete käigus välja töötatud plaanide optimaalsust, tõestades teisalt, et tõeline lahendus jääb pigem siiski osalejate poliitilise tahte kui lahenduste sobimatuse taha.