Eesti A koondise ja U23 koondise sõudjate kehalise töövõime muutused aastase treeningperioodi jooksul

Abstract

Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli analüüsida Eesti A koondise sõudjate ja U23 koondise sõudjate kehalise töövõime muutuseid aastase treeningperioodi jooksul ning võrrelda kahe grupi arenguid. Metoodika: Uuringus osales 17 meessõudjat (eliit n=6 ja U23 n=11). Uuritavate kehalist töövõimet hinnati kolmel korral hooaja jooksul astmelise koormustestiga. Mõõdeti maksimaalset (VO2max) ja suhtelist hapnikutarbimist (VO2max/kg), aeroobse (AeL, PAeL) ja anaeroobse (AnL, PAnL) läve näitajaid, maksimaalset aeroobset võimsust (Pamax) ning maksimaalset võimsust (Pmax). Lisaks analüüsiti treeningmahtu ja treeningute jaotust intensiivsustsoonides (Z1-Z3) ettevalmistus- ja võistlusperioodil. Tulemused: Tulemused näitasid, et eliitgrupi sportlastel toimus hooaja jooksul suurem töövõime areng võrreldes U23 grupiga eriti aeroobse ja anaeroobse läve võimsusnäitajates. Maksimaalse hapnikutarbimise muutused ei olnud lineaarsed, samal ajal kui submaksimaalsel intensiivsusel saavutatud võimsusnäitajad näitasid arengut selgemalt. Eliitgrupi töövõime paranemine toimus samaaegselt treeningmahu vähenemisega, mis viitab efektiivsele treeningute periodiseerimisele. U23 uuritavatel püsis treeningmaht stabiilsena ning töövõime paranemine oli ka väiksem. Kokkuvõte: Kokkuvõttes näitas uuring, et sõudjate töövõime areng sõltub mitmete tegurite koosmõjust, sealhulgas treeningute intensiivsuse jaotusest, periodiseerimisest ning sportlaste füsioloogilistest ja antropomeetrilistest omadustest. Märksõnad: sõudmine, VO2max, VO2max/kg,, treeningmaht, treeningute intensiivsus, aeroobne lävi, anaeroobne lävi