"Netipervertide" kuvand noorte seas: Eesti gümnasistide kogemused ja hinnangud
Date
2018
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Internet muutub päev-päevalt kõigile kättesaadavamaks ning ka interneti kasutamine algab
järjest nooremast eagrupist. See toob endaga kaasa selle, et veebis on aina rohkem kasutajaid
ning nende seas ka neid, kellel on vähem üldiseid teadmisi ja kogemusi ning seetõttu on neil
suurem tõenäosus sattuda kokku ka erinevate internetis olevate riskidega.
Bakalaureusetöö eesmärk oli teada saada, millisena tajuvad noored netiperverti, kuidas selline
ahistaja oma ohvreid peibutab ning kes on noorte meelest perverdi tüüpilised ohvrid. Nendele
küsimustele vastuste välja selgitamiseks kasutati selles bakalaureusetöös kvalitatiivset
uurimismeetodit ning kombineeriti omavahel loovuurimismeetodit intervjuuga.
Uurimisküsimustele vastuse saamiseks viisin läbi kolmteist intervjuud kahe erineva kooli
gümnasistidega, mille aluseks olid osalejate poolt eelnevalt joonistatud pildid
„netiperverdist“..
Netiperverdina näevad intervjueeritud noored kaht erinevat tüüpi online-ahistajat –
stereotüüpset ja stereotüübist kõrvalekalduvat perverti. Stereotüüpne ahistaja on 35-55-
aastane meesterahvas, kes on materiaalselt kehval järjel, töötu või tegeleb lihttööga. Tegemist
on enamasti inimesega, kellel on olnud raske lapsepõlv või kellel on psüühilised häired.
Sellist ahistajat nähakse siinses kontekstis pigem eestlasena, kes istub pidevalt kodus oma
lauaarvutis. Sellegipoolest arvavad noored, et netipervert võib olla ka täiesti tavaline inimene
meie endi seast, kes tegeleb lisaks ohvrite otsimisele ja nendega suhtlemisele ka paljude
muude igapäevaste asjadega nagu laste kasvatamine, abikaasaga suhtlemine ja tööl käimine.
Sellisel juhul on tegemist stereotüübist kõrvalekalduva perverdiga, keda noored pidasid
nooremaealiseks ning ei välistanud ka seda, et tegu võib olla naissoost isikuga.
Olenemata perverdi tüübist kasutab ta tavaliselt ohvri peibutamiseks manipulatsiooni, kiitmist
ja tunnustamist, hüvede pakkumist ning uue ja põneva teabega meelitamist. Tihti on noorte
arvates ahistajal korraga mitu erinevat ohvrit, kes on reeglina naiivsed, kergeusklikud ja
uudishimulikud tüdrukud, kellelt tahetakse saada pilte, kus ohver näitab enda alasti keha või
jõuda füüsilise kontaktini. Sealjuures valib netipervert peibutamisviisi tavaliselt vastavalt
enda eesmärkidele ja ohvri tüübile.
Kui siinse bakalaureusetöö tulemusi võrrelda Murumaa-Mengeli (2015) tehtud uuringu
tulemustega, siis on kõige suuremaks erinevuseks tõsiasi, et tänased noored tajuvad, et
pervert ei ole alati äratuntavalt teistsugune ning ta võib olla ükskõik kes meie seast. See
teadmine näitab, et noored on õppinud internetist leitavatesse uutesse kontaktidesse
skeptilisemalt suhtuma ja ohtu osatakase paremini ära tunda.