Elukeskkonna kultuuripärandi säilitamise võimalused Kohtla-Järve miljööväärtuslike hoonestusalade näitel

Abstract

Käesolev bakalaureusetöö keskendub Kohtla-Järve linna 1940.–1950. aastatel stalinistliku arhitektuuri perioodist pärinevate miljööväärtuslike hoonestusalade säilitamise võimalustele. Uurimuse eesmärk on selgitada, kuidas pärandikeskne ruumiline planeerimine toetab Kohtla-Järve jätkusuutlikku arengut ning kas 16 aastat tagasi kehtestatud teemaplaneering on täna asjakohane. Töö teoreetiline osa tugineb pärandikeskse planeerimise põhimõtetele ning kohanduva taaskasutuse kontseptsioonile. Bakalaureusetöö empiiriline osa tugineb kvalitatiivsele dokumendianalüüsile ja poolstruktureeritud ekspertintervjuudele, mida toetab teemakohase teaduskirjanduse analüüs. Töö tulemustest selgub, et Kohtla-Järve miljööväärtuslike alade säilitamine võib toetada linna jätkusuutlikku arengut, kui tagatakse sobivad tingimused hoonete renoveerimiseks, rakendatakse avaliku sektori toetusmeetmeid ning suurendatakse elanike teadlikkust kultuuripärandi väärtusest. Samuti pakutakse töös välja võimalikke lahendusi ehituspärandi säilitamiseks ja elukeskkonna kvaliteedi tõstmiseks.