Tartu linna üldhariduskoolide valmisolek kriisiga seotud kommunikatsiooniks

Abstract

Bakalaureusetöö eesmärgiks oli teada saada, kuidas Tartu linna üldhariduskoolide direktorid mõistavad kriisi ning sellega seotud kommunikatsiooni olemust, milliste võimaluste kaudu tagatakse töötajate valmisolek kriisiolukordadeks ning milliseid arenguvõimalusi nähakse kooli kriisivalmiduse kommunikatsioonis. Teema on aktuaalne, kuna haridusasutused kannavad seadusest tulenevalt kohustust tagada õpilastele turvaline õpikeskkond. Üha mitmekesisemate kriisiolukordadega, kus efektiivne kommunikatsioon on turvalisuse ja usalduse tagamisel võtmetähendusega nii kriiside ennetamises, juhtimises kui ka järeltegevustes. Uurimuse teoreetilises osas anti ülevaade kriisi, kriisijuhtimise ja kriisikommunikatsiooni mõistetest ning kommunikatsiooni rollist kriisi erinevates etappides kooli kontekstis. Teoreetiline osa tõi esile, et kriisid on mitmetähenduslikud ning kriisikommunikatsioon ei piirdu info edastamisega. Kriisijuhtimise edukus sõltub eelkõige ettevalmistusest ja süsteemsest tegutsemisest. Empiiriline osa tugines kvalitatiivsele lähenemisele, andmeid koguti poolstruktureeritud intervjuude käigus ning analüüsiti induktiivse sisuanalüüsi meetodil. Bakalaureusetöö põhjal tehtud järelduste üldistatavus on piiratud, kuna valimisse kuulus vaid seitse Tartumaa üldhariduskooli direktorit, kes moodustasid vaid väikese osa Tartu linna üldharisduskoolide juhtidest. Tulemused näitasid, et koolijuhid mõistavad kriisikommunikatsiooni kui olulist tööriista, mille eesmärgiks on info jagamine, rahu säilitamine ja kriiside ennetamine. Suur osa kriisikommunikatsioonist juhtimisest tugineb tunnetuslikele arusaamadele ja isiklikele kogemustele. Töötajate valmisolekut püütakse tagada läbi õppuste, mentorprogrammi ja kaasamise. Kriisidest õppimine toimub peamiselt läbi isikliku kogemuse, vähem aga süstemaatilise analüüsi ja plaanide täiendamise kaudu. Arenguvõimalustena nähakse kriisikoolituste mitmekesistamist, kriisikommunikatsiooni rolli selgemat määratlemist ja koolijuhtide süsteemsemat toetamist. Eriti väärtustatakse kogemusõpet ning koolidevahelist teadmiste jagamist, mis aitaks tugevdada kogu haridusvaldkonna kriisivalmidust. Peamiste järeldustena toodi välja, et kuigi Tartu linna koolijuhid mõistavad kriisikommunikatsiooni tähtsust, on selle süsteemne rakendamine ja arendamine ebaühtlane ning sõltub suuresti individuaalsetest praktikatest ja kogemustest. Vaja oleks suuremat süsteemsust nii personali ettevalmistamisel, plaanide praktilisel rakendamisel kui ka kriisidest õppimisel. Erilist tähelepanu tuleks pöörata koolijuhtide toetamisele kriisijuhtimise alase kompetentsi arendamisel selles vastutusrikkas rollis.