From ashes to interpretation: fragmented, commingled and cremated human remains in Estonian Roman Iron Age (50‒450 CE) tarand cemeteries

Abstract

Doktoritöö „Tuhast tõusnud tõlgendused: fragmenteerunud, segatud ja põlenud inimluud Eestis rooma rauaaja (50–450 m.a.j) tarandkalmete näitel” uurib fragmenteeritud, segi paisatud ja põletatud inimluude uurimise väljakutseid ja võimalusi, et näidata luuanalüüsi tähtsust kalmistute materjali tõlgendamisel ning kogukondade ja matmiskommete mõistmisel.

Uurimus võrdleb Viimsi I ja Aakre Kivivare tarandkalmeid. Aakrest leiti küll vähem luid, kuid sealne dokumentatsioon on täpsem. Kalmete materjalis olid esindatud kõikide kehaosade luud, ent luude kogukaal võrreldes isikute arvuga oli madal ehk kalmetesse ei olnud jõudnud kõik luud. Viimsis oli erisusi ka selles, millised kehaosad on kalmesse jõudnud põletatud või põletamata kujul. Tarandkalmete osteoloogiline analüüs viitas võimalikele piirkondlikele erinevustele matmiskommetes. Ruumianalüüs näitas, et põlenud luud paiknesid Viimsis pigem tarandimüüride vahel. Viimsis oli ka luupeasasid ja paar leiukompleksi, mis Aakres puudusid. Viimsi luud olid veidi nõrgemalt põlenud kui Aakre kalme luud. Samuti oli Viimsi luudel märke lõikejälgedest, mida Aakre kalme puhul ei olnud. Osa Viimsi kalme luudest jõudis tuleriidale pärast liha lagunemist ehk matusekombestik oli etapilisem kui seni arvatud - ühe inimese luud võivad olla jõudnud kalmesse nii põletatult kui ka põletamata. Seega surnute põletamine ja laibamatuse komme ei olnud tingimata kasutusel eri aegadel, vaid olid osa samadest matmiskommetest.

Hoolimata fragmentaarse, segi paisatud ning põletatud luumaterjali piiratusest, on sel hindamatu väärtus mineviku mõistmisel. Selleks, et materjal oleks kasutatav, on ülioluline korrektne dokumentatsioon ja standardiseeritud meetodite kasutamine. Doktoritöö sisaldab juhendit eri uurimisküsimuste jaoks sobivate meetodite valimiseks ning fragmenteeritud, segi paisatud ja põlenud inimjäänuste uurimise parima praktika kirjeldust.The doctoral thesis “From ashes to interpretation: Fragmented, commingled and cremated human remains in Estonian Roman Iron Age (50‒450 CE) tarand cemeteries” examines the challenges and opportunities of studying fragmented, commingled, and cremated human remains, emphasizing the importance of thorough osteological analysis in interpreting cemetery material and understanding communities and their burial practices.

The thesis compares Viimsi I and Aakre Kivivare tarand cemeteries. Although Aakre has less bone material than Viimsi, its documentation is more precise. All body parts were represented, but not all bones reached the cemeteries as the total bone weight compared to the number of individuals was low. In Viimsi, there were differences in which body parts were present as cremated or uncremated. Osteological analysis revealed differences that may indicate regional variations in burial practices. Spatial analysis showed that cremated bones in Viimsi were mainly within the tarand walls. There were defined bone clusters and find complexes in Viimsi, whereas there were none in Aakre. Viimsi bones were less cremated than those from Aakre, and Viimsi bones showed cut marks, which were not present in Aakre. Some bones from Viimsi were cremated after the flesh had decayed, indicating a more complex burial process with bones from an individual being buried both cremated and uncremated. Thus, cremation and inhumation were not necessarily used in different periods but were part of the same burial custom.

Despite the limitations of fragmented, commingled, and cremated bone material, it has invaluable significance for understanding the past. To ensure the material remains usable in the future, correct documentation and standardized methods are crucial. A guide for selecting appropriate methods for different research questions has been compiled, and the thesis presents best practices for studying fragmented, commingled, and cremated human remains.