Kommunikatsioon kui organisatsiooni looja – kolm peamist CCO (Communicative Constitution of Organization) lähenemist

Abstract

Käesolev magistritöö andis ülevaate organisatsioonikommunikatsiooni lähenemisest, kus kommunikatsiooni käsitletakse organisatsiooni loojana. 20. sajandi viimasel veerandil adapteerisid mitmed kommunikatsiooniteadlased idee kommunikatsioonist kui sotsiaalsete struktuuride ning organisatsiooni loojast. CCO lähenemise aluseks on kommunikatsiooni võime organisatsiooni luua, jätkuvate kommunikatsiooniprotsesside toel taasluua ning säilitada. Kommunikatsiooni käsitlemine organisatsiooni loojana tõusis pildile 1980. aastatel ning magistritöös anti kirjanduse ülevaade kolmest enam levinud CCO lähenemisest. Organisatsiooni kommunikatsiooni uuringute fookus on aja jooksul muutunud. Kommunikatsiooni organisatsioonis käsitleti varasemalt sõnumi ning kanali põhiselt ning alles 20. sajandi lõpus hakati aga uurima kommunikatsiooni laiemalt kui saatjalt vastuvõtjale edastatavaid sõnumeid. Kommunikatsiooniuurijad leidsid, et organisatsioon ei ole objekt, milles kommunikatsioon eksisteerib ja liigub, vaid organisatsioone hakati mõtestama kui kommunikatsiooni poolt sotsiaalselt konstrueeritud protsesse. Olles tutvunud erialaste teadusajakirjade ning raamatutega, peatus magistritöö autor kolmel CCO lähenemisel: McPhee nelja kommunikatsioonivoo mudel, Luhmanni ning Montreali koolkonna CCO käsitlused. Kolme lähenemise esindajad on veendunud, et kommunikatsioon on midagi enamat kui informatsiooni kandumine saatjalt vastuvõtjale. CCO toonitab, et kommunikatsioonil on võime läbi erinevate episoodide luua, taasluua ning säilitada organisatsioone. McPhee lähenemine käsitleb organisatsiooni kui ajas ja ruumis eksisteerivate praktikate kogumikku, milles neli kommunikatsioonivoogu on omavahel põimunud. Kommunikatsioonivoogude puhul on määravaks nende mõju üksteisele ning võimekus omavahel koos töötades panustada organisatsiooni loomisesse. Nelja kommunikatsioonivoo olemasolu ei taga automaatselt organisatsiooni sündi, oluline on nende voogude vaheline põimumine ning koostöö. Montreali koolkonna järgi on organisatsioon kommunikatiivsete suhete kogumik, mida vahendavad erinevad interaktsioonid. Kuna organisatsioon on tajutav vestlustes ning identifitseeritav tekstide kaudu, on organisatsioon kehastunud tekstideks ning läbi erinevate vestluste neid tekste (taas)toodetakse. Luhmanni käsitluse kohaselt juhib organisatsioone pidev vajadus teostada valikuid ning otsusekommunikatsioon tagab organisatsooni järjepidevuse ja stabiilsuse. Organisatsioon sünnib niipea kui kõne võtab otsustamise vormi ning organiseeritud sotsiaalsed süsteemid on otsusekommunikatsiooni tulemusel moodustunud. Otsusekommunikatsiooni edasiviiv jõud peitub selles, et organisatsioonid tagavad oma tegevuse funktsioneerides nii otsuste vajaduste produtseerijana kui produktina. CCO lähenemine võimaldab organisatsioonikommunikatsiooni uurijal minna sügavamale ning analüüsida organisatsioonikommunikatsiooni, mis ei seisa organisatsioonist eraldi. Vastupidi, CCO peamine alus on see, et kommuniaktsioon ongi organisatsioon. Võrreldes tavapärase lähenemisega, kus kommunikatsiooni käsitletakse kui midagi, mis organisatsioonis toimub, annab CCO lähenemine kommuniaktsioonile suurema rolli. Magistritöö autor kutsub tulevaseid kommunikatsiooniuurijaid oma uurimistöödes analüüsima, milliseid CCO aluseid võib praktikas leida. Lähtuvalt CCO olemuselt, soovitab autor andmete kogumiseks kasutada vaatlusmeetodit, kus uurija peab sulanduma organisatsiooni kommunikatsiooniprotsessidesse, et aimu saada organisatsioonis toimivatest kommunikatsioonipraktikatest.