Mängujuhtide kaasamine koolide vahetunni sisustamisse projekti “Liikuma kutsuv kool" näitel

Abstract

Eesti noorte senine liikumisaktiivsus on ohtlikult madal, mis omakorda võib kaasa tuua terviseprobleemid varases eas ja ka madalamad akadeemilised tulemused. 2016. aastal algatas Tartu Ülikooli Liikumislabor probleemi lahendamiseks projekt “Liikuma kutsuv kool”. Projekt pakub koolidele, õpetajatele, õpilastele ja lapsevanematele ideid, kuidas koolipäev liikuvamaks muuta. Alates 2017. aastast on ühe ideena käivitatud mängujuhtide koolituste sari, mille kaudu juhendatakse valitud õpilasi, kuidas oma koolikaaslastele liikumismänge läbi viia. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida ja kaardistada õpilaste arvamusi mängujuhiks saamise motiveerivatest ja takistavatest teguritest. Lisaks teada saada, millist panust ootavad mängujuhiks saavad õpilased koolilt. Bakalaureusetöö teoreetilises peatükis andsin ülevaate noorte vähesest liikumisest kui muutust vajavast sotsiaalsest probleemist, vahetunnis liikumise võimalustest ja vastutajatest, mängujuhtidest vahetundide sisustajatena, motivatsiooni olemusest ja selle mõjutajatest ning viimaks varem tehtud uuringutest. Töö tulemuste koostamisel kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit, mille analüüsis lähtusin töö käigus kogutud grupiintervjuudest. Töö valimisse kuulus 6 grupiintervjuud, milles osales kokku 24 õpilast vanuses 11–15 aastat. Intervjuud viisin läbi projekti esimesel mängjuhtide koolituse raames toimunud laagris. Intervjuudest selgus, et mängujuhtide koolitusele tulnud õpilased olid uue rolli saamise suhtes motiveeritud. Peamiste motivaatoritena toodi välja, et mängujuhiks saamine on uus ja huvitav kogemus ning tänu sellele leitakse uusi sõpru. Lisaks väljendati soovi kaasõpilastele mänge õpetada. Ometi tõid õpilased esile murettekitavaid takistusi. Osad mängujuhid tõdesid, et mängujuhiks olemisega kaasneb vastutus, mida mitmed neist pelgasid. Lisaks viidati, et eakaaslaste arvates on mängimine lapsik, ja tunnetati hirmu kaaslaste negatiivse suhtumise ees. Liikumismängude sujuva läbiviimise juures nähti takistusena lärmi, ajasurvet ja kaasõpilaste allumatust. Mängujuhtideks saavad õpilased väljendasid soovi tugiisikute, kooli ja õpetajate abile. Näiteks öeldi, et abi oleks vaja õpilaste kokkukutsumisel ja korra loomisel. Lisaks väljendasid mängujuhid soovi, et koolides võiks rohkem rääkida mängujuhtidest ja nende rollist. Kokkuvõtvalt selgus, et positiivse kogemuse saamiseks on protsessi juures oluline pidev tugiisikutepoolne tagasiside ja toetus.