Ohutajumise mõõtmine poliitilises diskursuses julgeoleku- ja poliitiliste debattide näitel Läti seimis

Abstract

Käesoleva magistritöö eesmärgiks on uurida ohtude konstrueerimist Kopenhaageni koolkonna julgeolekustamise teooria alusel. Uurimustöö peamisteks küsimusteks on, kuidas tajutakse ohte Läti parlamendidebattides ning kuidas on julgeolekuohud konstrueeritud Läti poliitikute kõnedes ning kes seda põhiliselt teevad. Töö teoreetiline raamistik keskendub Kopenhaageni koolkonna julgeolekustamisteooriale, mida kasutatakse koos kõneaktiteooriaga, kuna see on heaks aluseks julgeolekuohtude konstrueerimise vaatlemiseks. Metodoloogia põhineb kvantitatiivsel kontentanalüüsil, mida kasutatakse kõneaktide läbi töötamiseks. Metodoloogia peatükis antakse ka ülevaade Läti erakondadest ja nende põhimõtetest, kuna see aitab paremini mõista ohukonstrueerijate tausta. Töö empiiriline andmestik pärineb Läti parlamendi- ehk seimidebattidelt. Töö käigus analüüsitakse julgeoleku- ja poliitikaalastel debattidel tehtud kõneakte, kus vaadeldakse ohukuvandite konstrueerimist ning julgeolekutustamise kasutamist. Antud uurimuses ei kasutata julgeolekustamisteooriat täies mahus, kuna uurimisküsimustele vastamiseks, pole tarvis vaadata julgeolekustamisprotsessi õnnestumist. Ohukuvandite konstrueerimiseks kasutatakse vaid teatuid julgeolekustamisteooria osasid. Käesolevas magistritöös uuritakse kõneakte, mis on tehtud 2004., 2014., 2015. ja 2016. aastal, kuna sellesse vahemikku jäävad nii Läti EL-i ja NATO-sse astumine kui ka Ukraina ja Venemaa konflikt ning põgenikekriis. Uurimustöö tulemustest selgus, et Läti parlamendidebattides tehtud kõneaktide põhjal on võimalik hinnata Läti poliitikute ohutaju muutumist ajalises perspektiivis. Magistritöö toob välja värsked andmed ohutajumise kohta Lätis ja mida peetakse julgeolekuohtudeks. Analüüsi tulemused on üsna tähtsa kaaluga, kuna eelpool mainitud kriisid kestavad ka veel praegu. Käesoleva magistritöö autor tänab uurimusega seotud osapooli nende suure toetuse ning panuse eest käesoleva töö valmimisel, eriline tänu läheb magistritöö juhendajale Heiko Pääbole.