Maapiirkondade eakate vaade digiühiskonnale

Abstract

Eesti on rahvusvahelist tuntud kui tugev e-riik, kus digilahendused mängivad olulist rolli pea igas eluvaldkonnas. Samal ajal pole ääremaastumise ja rahvastiku vananemise tõttu digiühiskonnas osalemise võimalused erinevate piirkondade ja inimeste vahel jaotunud võrdselt. Käesolev magistritöö lähtub just sellest kitsaskohast ning eesmärgiks on uurida, kuidas digiühiskonna arengust maha jäänud ühiskonnagrupp – maapiirkondade eakad – mõtestavad digiühiskonna arengut, millises positsioonis nad ennast digiühiskonna suhtes näevad ning milliseid seoseid maaelu ja digitaliseerumise vahel tajuvad. Empiiriline osa tugineb laiema sekkumise (Tark Maaelu projekt) raames läbi viidud digiõppe eksperimendi andmetel. Sekkumises koguti nii kvantitatiivseid andmeid eakate digioskuste, digikasutuse ja heaolu muutustest kui ka kvalitatiivseid materjali õppimisaegsete peegelduste ja avatud vastuste kujul. Siin magistritöös on fookus kvalitatiivsel analüüsil. Tulemuste põhjal saab järeldada, et eakad mõtestavad digiühiskonda paratamatu normaalsusena ning suhtuvad digivahendite kasutamisse vajaduspõhiselt. Vanemaealised näevad digilahendustes väärtust eelkõige siis, kui need toetavad nende igapäevaseid vajadusi ja toimetulekut, kuid samas ei tohiks digilahendused asendada täielikult näiteks suhtlemist. Uuringu tulemused viitavad ka sellele, et grupipõhiselt läbiviidud digiõppel oli positiivne mõju osalejate heaolule ja digioskuste muutusele, suurendades lisaks nende digikasutust. Käesolevas töös järeldatakse täiendavalt, et digitaliseerumine vähendab maapiirkondades elavate eakate kõrvalejäämist vaid juhul, kui tehnoloogiad on rakendatud vajaduspõhiselt, ning tagatud on toe saamise ja vahetu inimliku kontakt uue tehnoloogia õppimise käigus.