Tumeda elurikkuse käsitlus putukakooslustes

Abstract

Eukarüootsete liigirikkusest moodustavad putukaliigid ligikaudu poole, mistõttu mängivad nad olulist rolli ökosüsteemide toimimisel. Samuti on nad väärt bioindikaatorid, mistõttu annab nende uurimine ka olulist infot ümbritseva keskkonna kohta. Oma suure liigirikkuse tõttu on putukate klass aga üks alauuritumatest. Üldlevinud arvamuseks on, et putukate elurikkus on langustrendis, kuid on ka leitud, et mõnede taimtoiduliste ja magevee-eluliste putukakoosluste arvukus on tõusnud. Putukate uurimiseks kogutakse andmeid traditsiooniliselt erinevate püünistega, kuid käesoleval ajal on hakatud ka kasutama elusäästvamaid lahendusi (kaamerad, helisalvestised, radar, lidar ja eDNA) . Tume elurikkus on hulk liike, mis võiksid kindlas uurimisalas elada, kuid miskipärast seda ei tee, kuigi on teada, et nad oleksid võimelised sinna levima ning seal ellu jääma. Tumeda elurikkuse käsitlus on osa laiemast liigifondi teooriast, moodustades liigifondi puuduva osa. Liikide tumedasse elurikkusesse kuulumist võivad mõjutada näiteks kehv levimisvõime, ökoloogiline spetsialiseeritus, konkurents ja inimmõju. Käesolevas töös vaadeldi, millised funktsionaalsed tunnused eristavad Lõuna-Eesti metsades elavaid tumeda elurikkuse jooksiklaste liike. Tulemustest ilmnes, et kõik tunnused ei pruugi üksteisest sõltumatud olla. Vaadeldud elurikkuses on liigid, kelle tunnused on iseloomulikumad metsas elavatele liikidele: nad on keskmisest suuremad, öise eluviisiga ning nende sigimisaeg on sügisel. Sellest võib järeldada, et Lõuna-Eesti on sealsetele metsa eelistavatele jooksiklastele piisavalt metsarikas. Putukate tumeda elurikkuse uurimise tööprotsess ei erine oluliselt võrreldes teiste organismirühmade uurimisega. Erinevalt taimedest ja seentest, kes on paikse eluviisiga, on putukad liikuvad organismid, mistõttu tuleb arvestada suurema tõenäosusega, et tumedas elurikkuses paiknev liik võib olla hoopis peidetud elurikkuses. Muus osas on aga tööprotsess samasugune, mistõttu saab tumeda elurikkuse uurimist edukalt ka putukakooslustes rakendada. Putukate tumeda elurikkuse mõistmine annab paremaid teadmisi uurimisaladel eksisteerivatest putukakooslustest ning neid mõjutavatest teguritest. See omakorda toob meid sammukese lähemale ökosüsteemi toimimise mõistmisele ning võimaldab teha paremaid looduskaitselisi otsuseid.

Insects make up for approximately half of the species richness among eukaryotic organisms, and thus play a crucial role in maintaining ecosystem functions. They are also valuable bioindicators, providing important information about surrounding environmental conditions. However, due to immense diversity of insects, they are one of the most under-researched animal groups. It is generally believed that insect biodiversity is in decline, although some studies have shown increases in the abundance of certain herbivorous and freshwater-associated insect communities. Traditionally, insect research has relied on various types of trapping methods, but more non-lethal approaches are increasingly being adopted (such as cameras, sound recordings, radar, lidar, and eDNA). Dark diversity refers to the set of species that could potentially inhabit a given area based on ecological suitability but are currently absent, despite being capable of dispersing and surviving there. The dark diversity concept is part of the species pool theory, representing the missing portion of the species pool. Various factors, such as poor dispersal ability, ecological specialization, high environmental biodiversity, and human influence, can affect a species’ inclusion in dark diversity. This study examined which functional traits distinguish dark diversity ground beetle species in the forests of Southern Estonia. The results indicated that not all traits are independent of one another. Overall, it appears that the observed diversity includes species with traits that are characteristic of forest-dwelling beetles: they tend to be larger than average, nocturnal, and breed in autumn. This suggests that Southern Estonia has a sufficient amount of forest habitat to support forest-dwelling beetles. The process of studying dark diversity in insects does not differ significantly from studies of other organism groups. Unlike plants and fungi, which are sessile, insects are mobile organisms, which means there is a higher probability that a species categorised under dark diversity might actually be part of the hidden diversity instead. Apart from this, the methodological approach remains similar, which means that the dark diversity concept can be effectively applied to insect communities as well. Understanding the dark diversity of insects provides better insight into the insect communities present in study areas and the factors influencing them. This, in turn, brings us a step closer to a better understanding of ecosystem functioning and enables better conservation decisions.