Koosloome kui uus valitsemisviis avalikus sektoris K93 pilootprojekti näitel

Abstract

Bakalaureusetöö „Koosloome kui uus valitsemisviis avalikus sektoris Kopli 93 pilootprojekti näitel” käsitleb koosloomet kui uut võimalikku valitsemisviisi avalikus sektoris, keskendudes Kopli 93 kogukonnakeskuse elanikkonnakaitse võimearenduse pilootprojektile (K93). Töö eesmärk on hinnata, kuivõrd efektiivne on kogukonnaliikmete kaasamine kriisivalmiduse arendamisel läbi antud projekti ning kuidas erinevad osapooled koosloome protsessi panustasid. Uurimuse teoreetiline raamistik tugineb Anselli ja Torfingu koosloome eeltingimustele, Katrien Verleye koosloome edukuse faktoritele ning Brandsen ja Honinghi koosloome tüpoloogiale. Töö metoodikaks on kvalitatiivne sisuanalüüs ja statistilist analüüsi. Andmeid koguti süvaintervjuudest Kriisiuuringute Keskuse ja Kopli 93 kogukonnakeskuse juhiga ning läbi küsitluse projektis osalenud kogukonnaliikmetelt. Tulemused näitavad, et projekt saavutas seatud eesmärgid: kogukonnaliikmete kriisiteadlikkus ja valmisolek suurenesid, kogukonnakeskusesse loodi baasvarude süsteem ning koostöö ja kogukondlik sidusus tugevnesid. Projekt liigitub põhiteenuse koosloome alla ning täitis enamiku koosloome eeltingimusi ja edukuse faktoreid. Töö järeldab, et koosloome võib olla tõhus valitsemisviis, kui protsessi käigus on tagatud selged eesmärgid, on osapoolte vaheline usaldus ja kogukonna aktiivne osalus. Samas toob töö esile ka kitsaskohad, nagu kohaliku omavalitsuse vähene jätkutegevus ja projektide elluviimise ajalised piirangud. Töö tulemused toetavad koosloome laiemat rakendamist kriisivalmidusse ja avaliku sektori töösse.