Equisupport model for public sector policymaking with young people in education and employment transitions

Abstract

Noorte osalus neid puudutavate poliitikate loomisel on demokraatliku ühiskonna oluline põhimõte. Paraku ei rakendu see alati praktikas, kus pahatihti jäävad kõrvale haridusest või tööturult eemal olevad noored (NEET-olukorras noored). Poliitikakujunduses nähakse neid sageli ühe sotsiaalse rühmana, kelle puhul on eesmärk aidata nad kiiresti tagasi kooli või tööle. Sellise lähenemise puhul läheb fookus noorelt ja tema elusituatsioonilt hõivesse saamisele. See võib süvendada stigmatiseerimist ning raskendada sobiva toe saamist. Doktoritöös uuritakse, kuidas poliitikakujundus mõjutab noorte toetamise praktikaid ning millised lähenemised aitavad noori paremini toetada. Töö põhineb viiel kvalitatiivsel uuringul. Uuringutest ilmnes, et olemasolevad meetmed ei ole alati kooskõlas noorte poolt tajutud vajadustega. Noorte valmisolek muutusteks ja nende toimetulekustrateegiad on erinevad, mistõttu standardlahendused ei täida seatud eesmärke. Praktikas ei tööta noorte toetamine sirgjooneliselt ühelt teenuselt teisele, vaid see sõltub pigem suhetest ja olukorrast. Edu tagab eri valdkondade koostöö, noorte kaasamine ning vastastikune usaldus. Doktoritöö toob välja, et ülalt-alla juhitud ja peamiselt majandusloogikale tuginev poliitikakujundus ei arvesta piisavalt noorte erinevaid eluolukordi. Toetavad meetmed on kujundatud pigem sektorite kaupa, mitte noorte tegelikest abivajadustest lähtudes. Sotsiaalse innovatsiooni ja disainmõtlemise põhimõtete kasutamine poliitikakujunduses aitab luua paindlikumaid ja inimkesksemaid lahendusi. Doktoritöös pakutakse välja toeõigluse mudel, mis lähtub iga noore ainulaadsest teekonnast ning rõhutab kohandatud toe vajadust. See aitab rohkem arvestada noorte kogemuste ja vaatenurkadega. Mudelist lähtuv mõiste „noored haridus- ja tööelulistes üleminekutes“ nihutab tähelepanu staatiliselt kategoorialt noorte arengulisele teekonnale ning rõhutab haavatavuse ajutist ja olukorrast sõltuvat iseloomu.

Youth participation in policymaking that affects them is essential in a democratic society; however, this does not always happen in practice. Young people not in education or the labour market (NEET) are often left out and treated as a homogeneous group when programmes are created to support their return to education or employment. Within this approach, employment outcomes often become the main goal rather than responding to young people’s needs, which may increase stigma and hinder support. This dissertation examines how rational policy design impacts support for young people and explores alternative approaches to addressing their needs. The study is based on five qualitative studies. The findings indicate that existing measures do not always match young people’s real needs. Young people differ in how ready they are for change and in how they cope with challenges, which makes standardised solutions less effective. In practice, supporting young people does not follow a straight path from one service to another. Instead, it is a relational and situation-dependent process that relies on engagement from both professionals and young people, as well as mutual trust. The thesis shows that top-down policymaking, mainly driven by economic goals, insufficiently accounts for the diversity of young people’s situations. Support measures have developed within separate service systems without reflecting young people’s needs. Social innovation and design thinking offer more flexible and human-centred approaches. The thesis proposes the equisupport model, grounded in each young person’s unique pathway and emphasising tailored support. This model encourages greater attention to young people’s experiences and perspectives. The concept of a “young person in educational or employment transitions” shifts the focus from a static label towards a developmental trajectory, highlighting the temporary and situational nature of their vulnerability.