Depressiooni staadium on aeg, kus peale eitamise staadiumit alanud osaline aktsepteerimine muutub täielikumaks reaalsuse tajumiseks. Eitamine, viha ja kauplemine on kõik ebaõnnestunud juhtunu takistamisel. Seega muutub inimene sügavalt nukraks kõige pärast, mida ta on kannatanud ja mida ta kaotab.

Kübler-Ross pidas depressiooni, nagu ka kõiki eelnevaid staadiume, normaalseks ja vajalikuks teel täieliku aktsepteerimise poole. Ta soovitas patsiendi lähedastel ja hooldajatel lasta surijal olla depressiivne mõningase aja, jagada patsiendi kurbust ja seejärel pakkuda toetust ja kinnitust, et kõik võimalik tehakse ja ka olla rõõmus koos patsiendiga, kui see on kohane.

Töö kaotuse korral võib inimest tabada mõte, et ta ei leia enam kunagi tööd. Praegusel ajal on depressioon tööotsingu maastikul väga levinud. Isegi suurepärased kandidaadid ei leia tööd ja abituse tunnet on raske sellises situatsioonis vältida. Oluline on tunnete madalseisust püüda väljuda, sest kaotusest tingitud depressioon võib üle minna haiguslikuks depressiooniks, mille juhtudes on sellega oluliselt raskem võidelda.

Väga levinud on arvamus, et teiste ees ei sobi nutta ning oma emotsioone välja näidata. Kardetakse hinnangut teiste poolt ja hukkamõistu, nutmist avalikus kohas ei peeta väärikaks ning arvatakse, et see tekitab teistes piinlikkust. Tegelikult on tunnete väljaelamine leinaprotsessi edukaks läbimiseks aga hädavajalik. Üksinda nutmine ei pruugi olla nii efektiivne kui oma kurbuse jagamine kellegi lähedasega ning teineteisele toetuse jagamine.

Leinaprotsessi kontekstis käsitletav depressioon on erinev haiglaslikust depressioonist. Järgnev võrdlustabel aitab paremini mõista patoloogilise ja leinaprotsessis kogetava depressiooni erinevusi.