Testimise staadiumis hakkab leinav inimene uuesti osalema tegevustes, et põgeneda häiriva kurbuse eest. Testimise ajal otsib inimene endale sobivaid tegevusi ja see on juhtunu aktsepteerimise alguseks. Alustatakse elu ümberorganiseerimist lähtuvalt toimunud muutusest ja otsima uut tasakaalu ning stabiilsust.

Aktsepteerimise staadiumit kirjeldatakse surmavalt haige inimese puhul vaikse ootuse ajana ning see on kõige tervislikum viis surmale vastu astumiseks. Nõrgenenud ja väsinud patsient aktsepteerib selles staadiumis surma paratamatust ja ka õnnistust valust ja kannatustest pääsemise kaudu. Patsient vaatab tagasi oma elule saavutades lõpuks rahu iseenda ja eluga ning leides, et tema teekond oli vaeva väärt. See on aeg eraldumiseks kõigist peale lähimate sõprade ja perekonna ning haigla töötajate. Viimastes sotsiaalsetes kontaktides saavad vanad vaenud ja valud kustutatuks ja jäetakse hüvasti. 

Töö kaotuse puhul võib aktsepteerimine väljenduda näiteks mõttes: Ok, see oli nüüd küll jama, et ma töö kaotasin. Kuidas edasi? Reaalsus on see, et mingil ajahetkel leiab inimene uue töö. See võib võtta aega, kuid on äärmiselt ebatõenäoline jääda igaveseks töötuks. Tullakse olukorrast välja moel või teisel. Senikaua leitakse naudingut tegevustes, mida töö tõttu seniajani teha pole saanud.

Leinav inimene aktsepteerib reaalsust ja hakkab taastuma usk iseendasse ning elu mõttekusse. Läbi lootuse on võimalik oma eluga taas edasi liikuda ning aktiviseerub ka sotsiaalne suhtlemine, mis vahepeal tahaplaanile on jäänud.