Kuigi suitsiidisurmad kuuluvad samuti siia kategooriasse, on ka teistsuguseid ootamatuid surmasid, nagu õnnetusjuhtumid, südameatakid ja mõrvad. Leinajatega läbiviidud uurimuste kohaselt on ootamatu surma korral leinaprotsess intensiivsem ja pikem kui surma puhul, millele eelneb mingi teadlikkus, et surm on lähedal. Teadlikkus lähenevast surmast võib ilmneda näiteks väga haigete või kõrges vanuses inimeste puhul.

Ootamatu surm võib leinaja jätta ebareaalsustundega kaotusest mis võib kesta pikka aega. Leinaja võib tunda tuimust ja uimasust. Ootamatu surm võib suurendada süütunnet, mis väljendub ütlustes “kui ma oleks ainult..”. Surnut leinavatel lastel on tavaline, et süü on kombineeritud vaenuliku soovi täideminekuga („Ma ei taha teda enam kunagi näha!“).

Süüga on seotud ka vajadus süüdistada ning ootamatu surma korral on see vajadus enamasti suur. Seepärast võib juhtuda, et keegi perekonnast saab patuoinaks ja kahjuks saavad lapsed kergeteks märklaudadeks sellistele reaktsioonidele.

Sagedane on ka meditsiini- ja õigusorganite sekkumine. Sellised juhtumid võivad vajada uurimist ning viia surmajuhtumi juurdluse ja kohtuni. Kuna õigussüsteem liigub aeglaselt, tekivad viivitused ning need võivad leinaprotsessi edasi lükata. Kuid kui juhtum suletakse, võib see aidata leinaprotsessi lõpetamise suunas.

Oluline roll ootamatu surma puhul on vajadusel juhtunut mõista – huvi, miks nii juhtus, on suur. Leinajal aitab kaotuse tegelikkust mõista surnukeha nägemine, puudutamine leina lihtsustamiseks; surmale, mitte õnnetusele või süüdistamisele keskendumine; sõnade “surnu, surnud” kasutamine.

Kasutatud kirjandus:

• Worden W (2009). Grief Counseling and Grief Therapy. Springer.