Suitsiidisurma lein on indiviidi reaktsioon lähedase surmale suitsiidi läbi. Eksisteerib üldine uskumus, et lein suitsiidi läbi lähedase kaotanud leinajatel on mitmete aspektide poolest erinev leinast kaotuse korral teiste surma vormide läbi. Mitmed uurimused on andnud empiiriliselt tõestatud tulemusi selle väite kohta. Siiski ei saa, tõenäoliselt metodoloogiliste puudujääkide tõttu, suitsiidisurma leina nende tulemuste alusel unikaalseks pidada. Samas on leinaprotsess suitsiidisurma tulemusena intensiivsem võrreldes teist laadi surmast tuleneva leinaprotsessiga. Eelnevalt kirjeldatud leina mõjutavate faktorite seas võib samuti leida surma viisi mõju leinale.

Suitsiid on leinajate jaoks enamasti kriis ning surmaga kaasnevaid reaktsioone kriisile elavad läbi enamus leinajad, kuid suitsiidisurma lein on erinev temaatilise ja sotsiaalse konteksti ning mõju poolest peresüsteemile. Lisaks tavapärasele reaktsioonile rõhub suitsiidiohvri leinajat sügav süü-, häbitunne ja viha ning inimesed on pidevalt otsimas vastust küsimustele "miks?" ning "kas suitsiidi oleks saanud ära hoida ja kui, siis kuidas? Eelnevatele küsimustele lisaks raskendab leinajate olukorda ühiskonna poolne hoiak nende suhtes. Ühine arvamus erinevate leinateooriate puhul suitsiidi korral tundub olevat mitte leina staadiumide, vaid leina ülesannete kohta. Selle kontseptsiooni kohaselt on ülesandeid kolm:

1. suitsidendist eraldumine;
2. toetava sotsiaalse võrgustiku säilitamine;
3. rahuldava mina-kontseptsiooni säilitamine.

 

Ühiskond ja suitsiidiohvri leinaja

Avalik arvamus suitsiidiohvri leinajast mõjutab otseselt leinaprotsessi positiivset või negatiivset väljundit. Suitsiidisurmaga kaasneva stigma ja isoleerituse tõttu tajub sotsiaalne võrgustik leinajaid sageli negatiivselt. Suhtumise selgitamiseks empiiriliselt on põhiliselt kasutatud kolme meetodi: 1) leinajate arvamuse küsimine; 2) avalikkuse vaatlemine, kas otseselt või kaudselt ning nende hoiakute hindamine; 3) individuaalne lähenemine kogukonna liikmetele. Uurimuste tulemused on näidanud, et suitsiidi läbi lähedase kaotanuid vaadeldakse erinevalt võrreldes teist laadi surma leinajatega. Enamasti arvatakse suitsiidiohvri leinajatel esinevat sagedamini psühholoogilisi probleeme, nendel lasub kaasinimeste arvates häbi- ja süü, neid tajutakse ebameeldivamatena ning rohkem vaimset abi vajavatena. Suitsiidiohvri leinajate arvamuse kohaselt eeldavad inimesed sageli, et suitsiidiohver on mingil moel suitsiidini "tõugatud" ning seetõttu peab keegi selles süüdi olema. Samas toob ta välja kaks levinumat müüti suitsiidi kohta: 1) "meeldivad" või "kenad" inimesed ei tapa ennast ära ja 2) "korralikes" perekondades suitsiide ei esine.

Siiski on erinevad uurimused näidanud, et leinajad tajusid kogukonna kaastunnet ja sotsiaalse toetuse olemasolu. Toetusest keeldumine tõi kaasa sotsiaalse eraldumise, mis võib olla seotud indiviidi toimetulekustrateegia valikuga. Samas võib oma rolli muutusega kaasnev ebakindlus soodustada sotsiaalse eraldumise vajadust, kuna leinaja ei tea, kuidas peaks käituma või suhtlema erinevates situatsioonides. Ebakindluse tulemusena omakorda võidakse tajuda teisi indiviide ebakindlana ning võimetuna leinajaga suhtlemiseks st võidakse projitseerida iseenda tunded ja tajumise teisele inimesele. On võimalik, et stigma tunnetus leinajate poolt võib tuleneda leinaja enda kogemustest ning hoiakutest. Oluline ongi see, kuidas leinaja iseennast tajub, kuna isegi juhul kui ühiskonna liikmed tunnevad ja väljendavad kaastunnet ning empaatiat leinaja suhtes, võib leinaja eeldada või karta negatiivset suhtumist ning seetõttu isoleerida ennast või käituda viisil, mis takistab kontakti loomist teiste indiviididega.

 

Suitsiidisurma leina spetsiifilised aspektid

Psühholoog ja suitsiidiohvrite lähedaste leinaterapeut Marilyn J. Hauser'i nägemuse kohaselt on leinaprotsessi komplitseerivad faktorid suitsiidisurma leina korral järgnevad:

1. Surm suitsiidi läbi on enamasti äkiline ja ootamatu.
2. Surm suitsiidi läbi on sageli vägivaldne.
3. Suitsiid kutsub leinajas sageli esile süütunnet.
4. Suitsiid leiab sageli aset juba eelnevalt stressirohkes keskkonnas.
5. Suitsiid mõjutab tavapäraseid leinaga seotud rituaale.
6. Suitsiid võib põhjustada alateadliku viha kahjulikul viisil väljendamise ja viia lõpuks häiritud kommunikatsioonimustrini.
7. Märgistatus ehk stigma.

Lisaks eelnevatele suitsiidisurma leinaga seotud aspektidele on oluline roll leinaprotsessis meedial ja tähtpäevadel. Meedias avaldatu suurendab sageli leinajate poolt tunnetatavat stigmat ja häbi toimunut ebatäpsel ja hoolimatul viisil kajastades. Leinaja jaoks on surnud, jäädavalt lahkunud, lähedane inimene. Suitsiid lõpetab inimese elu, kuid ei kirjelda eelnevat, st peamine rõhuasetus peaks olema sellel, kes inimene oli ja kuidas oma elu elas.

Igasugused lahkunuga seotud tähtpäevad esindavad ükskõik millise surma leinaja jaoks rasket perioodi. Suitsiidisurma korral esindavad need sügavat stiimulit depressiooni ja ahastuse tekkeks. Tunded võivad nendel aegadel olla korduvalt sama intensiivsed kui vahetult peale suitsiidi, kuna tähtpäevad toovad kõige teravamalt inimesesse teadmise oma lähedase surmast.

Kasutatud kirjandus:

• Hauser MJ (1987). Special Aspects of Grief After a Suicide. Suicide and It’s Aftermath: Understanding and Counseling the Survivors / Dunne E.J., McIntosh J.L. & Dunne‐MaximK. (Eds.). New York, London: W.W. Norton & Company.