VKRK magistritööd – Master's theses

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/34630

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 12 12

Arhitektuurne kuldamine Tallinna vanalinnas: Ajaloolised tehnoloogiad ja nende tuvastamine ning korrastamine kaasajal Tallinna toomkiriku ajanäitajate restaureerimistööde näitel
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2025) Bristol, Martin; Jõeste, Kristi, juhendaja; Saage, Ragnar, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Kultuuripärandi loovrakendused; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
The purpose of this master’s thesis is to provide an overview of various gilding technologies used on the building exteriors in Tallinn Old Town—an Estonian cultural heritage preservation area listed as UNESCO World Heritage Site—and based on these findings, to propose solutions for research, conservation, maintenance and restoration of historic gildings. As a result of this study, it has become evident that Tallinn Old Town has varied array of gildings, including examples of fire-gilding, oil gilding and electroplating.
Karksi ja Halliste kihelkonna kinnaste kudumise traditsioon 19. sajandist tänapäevani
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2023) Kivisild, Eda; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Kultuuripärandi loovrakendused; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöös uuritakse, mis on Halliste ja Karksi kihelkonna unikaalselt peenemustrilise kudumise kultuuriline põhjus ja kuidas see ajas muutunud on? 19. sajandil olid kinnastel oluline osa talupojakombestikus. Käsitöö järgi hinnati naiste ja neiude usinust. Võib oletada, et kuna Halliste ja Karksi kihelkonnad olid majanduslikult edukad piirkonnad, siis võisid nad omad aega kulutada peenete kinnaste kudumiseks, samuti oli tähtis sarnaneda külakogukonna teistele liikmetele. Teistsugune oli ka suhtumine aega. Aja mõõdupuuks oli töö. Tõenäoliselt kasutati peente kinnaste talle- ja meriinolammaste villa. 19. sajandi I poolel kasvatati Mulgimaal meriinolambaid. 20. sajandil sai alguse linnastumine ja ühes sellega ka linnakultuuri jõudmine maale. Hakkasid ilmuma erinevad kodu- ja naisteajakirjad, mis kutsusid üles olema moodsad, sisustama kodu teiste põhimõtete alusel kui seni ja andsid nõu ka moesuundades. Kinnaste kudumise oskus säilis, kuid lähtus pigem vajadusest kaitsta end külma vastu ja kuna ausse tõusis sport, siis hakati kuduma pikema randmega kindaid. Mustrid olid väikese mustrikorraga ja vardal oli 14-16 silmust. Selline suhtumine valitses kuni 21. sajandi teise kümnendini, mil peenemustriliste tihedate kinnaste kudumise teema tõusis taas päevakorda. Suur osa on selles meisterlikel kudujatel ning kõrg- ja kutsetasandi õppeasutustel.
Kuusalu kihelkonna vanem pulmakombestik ja selle taasloomine tänapäeval
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Veersalu, Liis; Jõeste, Kristi, juhendaja; Õunapuu, Piret, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Käesolev magistritöö „Kuusalu vanemad pulmakombed ja nende taasloomine tänapäeval“ on olnud ajendatud huvist suurendada tänases pulmamaastikus pärimuslike pulmade osakaalu enda kodukihelkonna näitel. Oma uurimuse kaudu annan hoo Kuusalu kihelkonna vanema pulmakombestiku taasloomisele ning soovin huvi selle korraldamise vastu abiellujate seas laiendada eelkõige läbi eeskujude andmise. Teema reaalse rakendamise teeb keerulisemaks asjaolu, et siin paikkonnas on ajalooliste sündmuste ning ühiskonna muutumise koosmõjul vanemate pulmakommete kasutamise järjepidevus katkenud. Kohaliku pulmakombestiku uurimise allikmaterjal põhineb Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalidele. Lisaks koduloo-uurija G. Wilbergi uurimusele 1913. aastast ning H. Tampere ülestähendustele aastast 1938. Kuusalu kihelkonna vanemate pulmakommete taasloomisel toetun enda ning teiste praktikute kogemusele pärimusliku pulma loomisel. Käsitlen oma töös Kuusalu kihelkonna pulmakombestikku 19. sajandil. Loomaks silda tänapäeva ja kahe sajandi taguse perioodi vahel analüüsisin enda töös ka muutusi Kuusalu kihelkonna pulmakommetes 20. sajandil ning kaardistasin pulmamaastikku Eestis tänasel hetkel. Enda magistritöös „Kuusalu kihelkonna vanem pulmakombestik ja selle taasloomine tänapäeval“ uurisin Kuusalu kihelkonna vanemaid pulmakombeid ja erinevaid pulmaesemeid ning soovin neid tänapäevases pulmakorralduses kasutada. Minu teemakäsitluse teeb keerulisemaks asjaolu, et taasloon kohalikke pulmakombeid paikkonnas, kus pärimuslike pulmade järjepidevus on katkenud. Magistritöö eesmärgina valmis esmane tööversioon ehk projekt, mille alusel on võimalik korraldada pärimuslikku pulma tänapäeval. Selle juurde valmisid ka pruudi veimevakk, pruutpaari riided ning teised pulmas tarvilikud esemed. Käesolev töö on alustalaks tulevikus antud teemas veel põhjalikumalt edasiliikumiseks. Spetsiifilisemate alateemadega nagu pulmalaulud või -tantsud põhjalikumalt ma oma magistritöös ei tegelenud. Põhjuseks on minupoolne mitte piisav pädevus neis valdkondades, ajalise ressursi piiratus ning ka asjaolu, et väljatoodud teemad on oma mahukuselt potentsiaalsed eraldiseisvad magistritööd. Neis teemades teen Kuusalu kihelkonna pärimuspulma loomise juures koostööd professionaalidega. Kuusalu kihelkonna vanem pulmakombestik on üldjoontes sarnane Eesti ning täpsemalt Põhja-Eesti teiste kihelkondade pulmatraditsioonidega. Üks suuremaid erinevusi on uju mittekasutamine ehk Kuusalus ei peidetud pruuti teekonnal pruudikodust peiukoju sõba alla. Selle kombe eesmärk oli kaitsemaagiline. Kuusalus on aga pulmade juures suurt rõhku pandud pruudi valmistatud esemetele. Pruut pidi lisaks veimevakale ning kingitustele pruudipõlves valmis jõudma ka uhkelt kaunistatud ning kirjatud pruutvaiba, millega kaeti pruutkirst. Pulmategelastest olid Kuusalus samad rollitäitjad, mis teistes lähemates kihelkondades. Kuusalus aga ei olnud mitut pruuttüdrukut ja peiupoissi, vaid pigem üks esindaja. Kuusalus oli valdav kaheotsaga pulm, ehk pulm liikus pruudikodust peiukoju. Pruudipoolsete pulmaliste ehk vakarahva esindaja oli kaasanaine ning peiupoolsete pulmaliste ehk saajarahva esindaja isamees. Pulmas oli tähtsal kohal ka pillimees ning pulmalaulikud. Pulmad kestsid minimaalselt kolm päeva. Sama oluline, kui pulmad ise, olid kõik ettevalmistused – kosjad, kihlused ning pruudipõlves kogukondlik annivaka valmistamine. Tänapäeval pärimuspulma taasloomist planeerides oli oluline tajuda tervikut – lisaks kombestiku ning esemelise poole ettevalmistamisele tuli arvestada ka ühiskondade lõhega. Keskkond, millest taasloodavad pulmakombed pärinevad, oli väga erinev tänasest päevast. Muutunud on kombelisus ning abiellumise eesmärk. Samuti on inimestel pigem kadunud vajadus ning seega ka oskused ise käsitööd valmistada. Eraldi kitsaskoht on ka asjaolu, et pulmades osalevad inimesed ei ole kursis vanemate traditsioonidega ning võivad sel moel jääda pigem passiivse pealtvaataja rolli. Tänapäevase pärimusliku pulma loomise õnnestumise aluseks on kõikide pulmategelaste teemasse pühendamine. Olen lootuses, et valminud magistritöö jääb aluseks edaspidistele sügavamatele kitsamateemalistele uuringutele. Samuti ootan, et liikumalükatud idee korraldada Kuusalu kihelkonna pärimuslikku pulma tänapäeval läheb edukalt edasi ning nakatab oma ehedusega mitmeid tulevasi abiellujaid ning see osa meie pärandist tõesti taaselustub.
Muhu meeste silmkoelised kampsunid (vatid) 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, nende ajastutruud valmistamise tehnoloogiad
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2025) Reissaar, Jaana; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Kultuuripärandi loovrakendused; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Põhja-Liivimaa labakindad XIX sajandil : tehnoloogilised võtted ja kohandatud rekonstruktsiooni kudumine
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2017) Saaremets, Merike; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Eesti rahvusliku silmuskudumise ajalugu on tänu säilinud tuhandetele museaalidele võrdlemisi hästi jälgitav alates XIX sajandi I poolest. XX sajandi lõpukümnenditest peale on meie ajalooliste kudumite uurimise ja taaskudumisega tegelejate hulk pidevalt kasvanud nii kodumaal kui ka mujal maailmas. Kirjandust on ilmunud nii eesti kui mõnevõrra inglise keeles. Pildistatud ja internetis kättesaadava esemekogu maht kasvab pidevalt. Kindauurimist alustasin oma kodukihelkonna Suure-Jaani ainestiku põhjal. Pärast esialgsete arusaamade kujunemist nii kinnaste liikide, kronoloogia kui tehnoloogiliste võtete osas kasvas vajadus tunda tausta ehk kinnaste kujunemislugu üldisemalt. Kuna XIX sajandil kuulusid Lõuna-Eesti (k. a Suure-Jaani kihelkond Viljandimaal) ja Põhja-Läti ühisesse Liivimaa kubermangu pealinnaga Riias, piiritlesin magistritöö materjali Lõuna-Eesti alade ehk endise Põhja-Liivimaa kindapärandiga. Keskendusin labakinnastele, sest sõrmkindad on hilisemad, mõneti ühtlasemad, ja neid uurib põhjalikult mu magistritöö juhendaja MA Kristi Jõeste. Keskendusin eesmärgile mõista eelkõige kinnaste kujundus- ja kudumisvõtteid sel tasemel, et suuta tänaste vahenditega taaskududa endiste aegade ilu. Vaatlesin muuseumis üle 300 kindapaari, üksikkinda, kindakatke. Vaatlusandmed süstematiseerisin tabeli kujul. Magistritöö esimene peatükk keskendub uurimistulemuste kirjeldamisele paikkonniti. Teine peatükk on pühendatud läbikootud kinnaste saamisloole – tehnoloogilistele üksikasjadele koos püüdega mõista ühe või teise otstarbekust, kogemustele kudumistiheduse ja tänapäevase materjali sobitamisest. Kuna muuseumikinnaste koopia ei sobi tihti tänase inimese kätte (inimene on XXI sajandil märgatavalt suurem kui XIX sajandil) ja tema ootus kantavale kindale erineb samuti endisaegsest, seadsin eesmärgiks kududa kohandatud rekonstruktsioone ehk museaaliga sarnaseid, ent kandjale sobivaid labakindaid. Kas eesmärk täitus, selgub sedamööda, kui kindad leiavad edaspidi kandjad. Ootuspäraselt on eriti omapärased kindad kuulunud suletud ühiskonna ellu (saared, äärealad). Südamaal on ühelaadseid kindaid kootud laiematel aladel (vrd Mulgimaa, Põhja-Viljandimaa). Siiski on eripärasid ka rühma sees (nt Lääne- ja Ida-Mulgimaa erinevused, Pilistvere ja Kolga-Jaani selge eristus värvides). Mida enam XIX sajandi lõpu poole, seda värvikamaks ja ühetaolisemaks muutusid kindad nii kirja kui tehnoloogiavõtete poolest. Saartel oli ühtlustumine aeglasem. Loodetavasti pakub minu töö äratõuke- ja arendusvõimalusi nii uurijaile kui praktikutele, kes vajavad eelkõige näpunäiteid ilu ja otstarbekuse taasloomiseks, millest vanad labakindad on tulvil
Pott- ja kabimütside algupära ja areng 18.–19. sajandil ning nende valmistamistehnoloogia rekonstrueerimine ja arendamine
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2013) Lehis, Maret; Jõeste, Kristi, juhendaja; Piiri, Reet, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Puuvillased jakid rahvarõivaste kandmise traditsioonis Lääne-Eestis ja saartel 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2022) Tamm, Aivi; Jõeste, Kristi, juhendaja; Randmaa, Anu, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Kultuuripärandi loovrakendused; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöö „Puuvillased jakid rahvarõivaste kandmise traditsioonis Lääne-Eestis ja saartel 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel“ uurib koos rahvarõivaseelikutega kantud puuvillasest vabrikukangast jakke, mille lõige on sarnane samas piirkonnas kantud villase jaki lõikega. Uurimistöö põhineb olemasolevatel muuseumide ja erakogude esemetel ning intervjuudel kirstuvara omanikega. Töö kirjeldab jakkide kandmiskombestikku ning toob välja piirkondlikud erinevused tegumoodides ja eelistatud kangamustrites. Magistritöö eesmärk on juhtida rahvarõivaste valmistajate ja kandjate tähelepanu puuvillaste jakkide kandmise traditsioonile ning suurendada teadlikkust eri piirkondade jakkide mitmekesisusest. Magistritöö koosneb kolmest peatükist. Esimene peatükk annab ülevaate puuvillaste trükikangaste ajaloost ja puuvillastest jakkidest Eestis üldiselt. Teine peatükk analüüsib puuvillasest vabrikukangast jakke piirkondade kaupa. Kolmandas peatükis on lahti kirjutatud uurimistulemused. Töö lisades on esemeliste allikate inventeerimislehed, ülevaatlikud tabelid jakkide ja kangamustrite kohta ning muud asjakohased illustreerivad materjalid.
Robert Natuse riidevärvimis- ja trükkimistööstus Viljandis aastatel 1883-194
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Joala, Liisi; Jõeste, Kristi, juhendaja; Valk, Piret, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Magistritöö "Robert Natuse riidevärvimis- ja trükkimistööstus Viljandis aastatel 1883–1941" sisaldab endas nii uurimuslikku kui ka praktilist osa. Magistritöö eesmärgiks olen seadnud 19. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni tegutsenud väikeettevõtete käsitlemise ja seeläbi Eesti kangatrüki ajaloo täiendamise. Praktilise töö tulemusel olen katsetanud ühiseid kangatrüki retsepte, mis oleksid sobilikud nii pakutrüki kui ka siiditrüki jaoks. Trükikatsetuste ja -kavandite vahendusel olen toonud nähtavale sajanditaguseid Eestis levinud trükimustreid, mida võib hetkel vaid muuseumites leiduvatel trükipakkudel imetleda. Oluliseks olen pidanud ka tänapäevases kontekstis pakutrükile põhjendatud rolli leidmist siiditrüki kõrval. Uurimuslik osa käsitleb suurtööstustele eelnenud ja siiani tähelepanuta jäänud väiketootmisi – riidevärvimistööstuseid, mille klientideks olid käsitöölised. Kõige põhjalikuma ülevaate saab Robert Natuse riidevärvimistööstuse ajaloost, mis sisaldab endas teenuste, masinapargi, kangavärvide, materjalide ja tehnoloogiate kirjeldusi. Lisaks saab lugeda ka teistes Euroopa ja Eesti värvimiskodades kasutatud kanga- ja trükivärvidest, keskendudes eelkõige sünteetilistele värvidele ja põhjalikumalt Natuse reklaamides mainitud sünteetilisele indigole Indanthren. Kangatrükitehnoloogiatest peatun reserv- ja otsetrüki juures. Magistritöö raames viisin läbi kümme erinevat katset sünteetilise indigoga – kolm kanga värvimise, ühe otse- ja kuus reservtrüki katsetust. Praktilises osas olen võimalikult täpselt kirjeldanud ja vajadusel ka kohandanud retsepte ning protsesse, neid omavahel võrrelnud ning analüüsinud tulemusi. Katsetusi võib vaadelda eraldi õppemapist. Õppe-eesmärgil olen välja valinud ja läbi joonistanud mõned Natuse trükipaku mustrid ning otsinud neile tänapäevases kontekstis mõistlikud väljundid, võttes arvesse paku- ja siiditrüki miinuseid ning plusse. Koostöös TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse tudengi Gert Simsoga sai taasloodud kolm Robert Natuse trükipakku. Kolm graafilisemat ja keerukamat kujundit tõin siiditrükki üle. Kanga värvimise- ja trükikatsetused sünteetilise indigoga Indanthren üldjoontes õnnestusid. Siiski tundsin eksperimentide käigus puudust indigoga värvimise jaoks mõeldud spetsiaalsete vahendite ja tingimuste järele. Kui selle tegevusega jätkata, siis tuleks tegeleda veel leiutamisega. Katsed tõestasid, et indigoga värvimise jaoks olid kunagi eraldi ruumid ja eriline sisseseade põhjusega. Katsetamiste käigus lootsin leida ühiseid retsepte, mida saaksin kasutada nii paku- kui ka siiditrükis. Otsetrükk sünteetilise indigoga toimis mõlema puhul, aga reservtrüki osas tuleb jätkata retseptide otsinguid.
Seentega lõngavärvimine ja katsed kaneelpruuniku kasvatamiseks
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2018) Gailit, Airi; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Tuniisheegeldatud rannarootsi teki RrM 1022 14 188 taasloomine
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2025) Leht, Marje; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Kultuuripärandi loovrakendused; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
The aim of this master’s thesis Recreation of the Tunisian Crocheted Rannarootsi Blanket RrM 1022 14 188 was to recreate a Tunisian technique crochet blanket preserved at Rannarootsi Museum, dating from the year 1905. In addition to the practical component, the work focused on examining the technical execution and production methods, based both on material and written sources. The goal was to create a blanket that visually closely resembled the original, while being more durable and suitable for practical use.
Vändra kihelkonna naiste traditsioonilised rahvarõivad: komplektide koostamine ja valmistamine tänapäeval
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2014) Raud, Inna; Tõnurist, Igor, juhendaja; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Viikingiaja töökirved: tehniline iseloom, rekonstruktsioon ja kasutuskoguemus C-tüübi kirveste näitel
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2020) Kiilmann, Karmo; Jõeste, Kristi, juhendaja; Saage, Ragnar, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Norra uurija Jan Petersen on jaotanud viikingiaja kirved suuruse ja kuju järgi 12 erinevasse tüüpi (Petersen 1919). Tüüp-C on tunnistatud viikingiajal Eesti aladel enim levinud kirvetüübiks (Tvauri 2012) ja seda on liigitatud peamiselt töökirveks (Adamson 1928). Töös võetakse uurimise alla 11 arheoloogilist leidu, mille seas on 3 uut seni täiesti uurimata sarnase leiukontekstiga detektoristi leidu. Kirjeldatakse põhjalikult tüübitunnuseid nagu tööpind, kannaosa, sirge esikülg, ühepoolsed varrelapid, peenike viietahuline kaelaosa, kaarjas tera ja tera kaldenurk. Töös kirjeldatakse rekonstruktsioonide sepistamise protsessi, eksperimente ja tehtud järeldusi kirveste tehniliste omaduste kohta. Veel tuuakse välja tööprotsessi käigus ilmnenud tähelepanekud ning pakutakse kirvetüübile võimalikke kaasaja ja tuleviku rakendussuundi. Eraldi vaatluse alla võetakse leidude mõõdistamise käigus ilmnenud reeglipära kirveste varreaugu parameetrite ahenemisest varre poolt ettepoole. Püstitatakse hüpotees selle eripära valmistustehniliste põhjuste kohta, mis tõestatakse rekonstruktsioonide sepistamise käigus. Lisaks tõestatakse kahe leiu varreaukude 3D mudelite ja kirve valmistusjälgede võrdlemise teel nende äärmiselt tõenäoline päritolu samast valmistusallikast. Töö arutelu osas antakse hinnang C-tüübi kui töökirve võimalikule rollile sõjalises kontekstis. Veel pakutakse ideid varreaugu füüsiliste parameetrite ning tüübitunnustel avalduvate valmistusjälgede kaudu tulevasteks mandrellil viimistletud varreauguga arheoloogiliste leidude uurimusteks.

Sirvi

Sirvi VKRK magistritööd – Master's theses Autor "Jõeste, Kristi, juhendaja" järgi