Sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika bakalaureusetööd – Bachelor´s theses

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/29387

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Alaealiste uimastitarvitajate rehabilitatsioon Tallinna Laste Turvakeskuse töötajate arvamuste põhjal
(Tartu Ülikool, 2014) Lee, Kadri-Ann; Sirotkina, Reeli, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Selles bakalaureusetöös uurisin kvalitatiivse meetodiga alaealiste uimastitarvitajate rehabilitatsiooniteenuse tugevusi ja nõrkusi ning arengusuundi läbi Tallinna Laste Turvakeskuse töötajate arvamuse. Kolm poolstruktureeritud intervjuudes osalenud erineva töökogemusega töötajat jagasid oma arvamusi ja mõtteid seoses alaealiste uimastitarvitajate, neile mõeldud sotsiaalprogrammi plusside ja miinuste ning rehabilitatsiooniteenuse võimaliku edendamise kohta. Töötajate alaealise sõltlase kirjeldused keskendusid peamiselt lapse uimastite tarvitamise põhjustele, milleks nende arvates on peaasjalikult kodused probleemid, kuid välja toodi ka sõprade mõjukust seoses uimastite proovimisega. Intervjueeritavad pöörasid sotsiaalprogrammi kirjeldamisel enam tähelepanu nõrkustele ning tõid esile mitmeid probleeme. Paljud probleemid olid seotud pigem Eesti sotsiaalsüsteemi nõrkustega, kuid ka programmil on töötajate arvates mitmeid puudujääke. Rõhutati individuaalse lähenemise olulisust, mis peaks kajastuma nii teenuse pikkuses kui ka režiimis ning koostöö tähtsust vanemate ja teiste lapse võrgustikuliikmetega. Lisaks peaks tegelema rohkem vanemate ning nende sotsiaalsete oskustega, et tekiks vastutustunne ja pädevus lapsega tegelemiseks. Intervjueeritavate arvates võiks teenust osutada linnast väljas, et lastel oleks rohkem vabadust ja ruumi ning saaks paremini keskenduda rehabilitatsiooni eesmärgile, sest linna keskkonnast tulenevaid segajaid on vähem. Lisaks saaks maal lastega matkata ja viibida looduses, mis vastajate arvates mõjub rahustavalt ja vabastab lapsi pingetest. Oluliseks peeti ka huvitegevuse arendamist, et iga laps leiaks midagi huvipakkuvat ja võimaliku asendustegevuse uimastitarvitamisele. Samuti võiks lapsed käia praktikatel ning teha erinevaid töid, et tekiks oskused ja teadmised. Töötajate arvates on üheks suuremaks probleemiks nõrk järelhooldus, mis on märk sellest, et Eesti sotsiaalsüsteemis ei osutata teenuseid süstemaatiliselt, sest pärast programmi katkevad paljude lastega sidemed ning tagasilanguse või muude probleemide korral pole lapsel kuhugi pöörduda. Alaealiste uimastitarvitajate ravi peaks olema Eestis ühtne süsteem, mille alla kuuluks ravi, rehabilitatsioon ja järelhooldus. Lisaks peaks olema ravi ja rehabilitasiooni kättesaadavus suurem, et võimalikult suur osa lastest saaks vajadusel abi. Ehkki sõltlaste ravis ei pruugi tulemusi kohe näha olla, siis rehabilitatsiooniteenuse jooksul lapsed arenevad, õpivad ja omandavad erinevaid oskusi, mis võivad saada asendustegevusteks, annavad enesekindlust ning tulevad kasuks hilisemas elus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et alaealistele uimastitarvitajatele pakutakse küll rehabilitatsiooniteenust, kuid programmi oleks võimalik arendada ja tuua sisse rohkem individuaalset lähenemist. Intervjuudest tuli välja mitmeid ideid, kuidas rehabilitatsiooniteenust paremaks muuta ning pakuti lahendusi praegustele probleemidele. Uurimustööst võiks olla kasu sotsiaalprogrammi edaspidiseks arendamiseks.
Asenduskodus elavate laste suhtumine samasooliste paaride lapsendamisõigusesse
(Tartu Ülikool, 2014) Heinma, Gerda; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Minu bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida asenduskodus elavate laste ja noorte kui potent-siaalsete poliitikakujundajate käsitlusi samasooliste paaridega perekondade ning samasooliste paaride lapsendamisõiguse suhtes. Uurimise aspektist oli oluline teada saada, milline on asenduskodus elavate laste suhtumine samasoolistesse paaridesse ja nende lapsendamis-õigusesse, mida peavad asenduskodus elavad lapsed perekonna juures oluliseks ja kas sama-soolised paarid on noorte arvates võimelised lapsevanematena neid olulisi aspekte tagama. Uurimuse valimi moodustasid viis asenduskodus kasvavat noort. Uurimuse juures pidasin sil-mas laste osalemise olulisust ning sellest tulenevalt olid lapsed mitte ainult uurimuses osale-jad vaid ka kaasuurijad. Uurimusest selgus, et noorte käsitlustes homoseksuaalsusest ning samasoolistest paaridest esines pooldavat, pelglikku ning hukkamõistvat suhtumist. Noorte suhtumine samasoolistesse paaridesse on seotud nende arvamusega sellest, kuidas homoseksuaalsus kujuneb. Selgus, et noortes tekitab ebakindlust samasooliste vanematega peres kasvamine, sest üldine ühiskondlik hoiak samasooliste paaride suhtes pole salliv. Samasooliste paaridega perekondadest eelis-taksid noored elada sellises peres, kus lapsevanemad on lesbid, sest see tundub neile turva-lisem. Lisaks selgus, et lapsed peavad oma arvamust oluliseks ning soovivad kaasa rääkida neid puudutavate poliitiliste otsuste tegemisel. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi fookusgrupi intervjuus osalenud noored usuvad, et sama-soolised paarid on võimelised täitma ühiskonna poolt vanematele seatud ootusi, siis eba-kindlus homoseksuaalsuse suhtes üldisemalt paneb neid pigem muretsema ning küsimusi kü-sima. Noored ootavad, et nende arvamust kuulataks ning neid otsuste tegemisse kaasataks. Seetõttu loodan, et sellel bakalaureusetööl ning teistel lastega koos tehtud uurimustel on edaspidi praktiline väärtus poliitiliste otsuste tegemisel.
Kõrgharidust omandavate noormeeste arvamused ajateenistusest
(Tartu Ülikool, 2017) Susi, Janne; Trumm, Avo, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesolev bakalaureusetöö keskendus kõrgharidust omandavate noormeeste arvamustele seoses ajateenistusega. Eelkõige pidasin ma oluliseks uurida nende hoiakuid ajateenistusega seoses, arvamusi ajateenistuse ühiskondlikust kuvandist ning arvamusi seoses ajateenistuskohustuse läbimiseks sobiliku aja valimisest. Selleks viisin ma läbi kuus pool-struktureeritud intervjuud kõrgharidust omandavate noormeeste seas. Kaks nendest olid ajateenistuse läbinud enne kõrgkooli õppima minemist, kaks läbis ajateenistuse kõrgkoolis õppimise ajal ning kaks, kes pole siiamaani ajateenistusse asunud. Uurimuse teoreetiliseks lähtekohaks kasutasin ma Icek Ajzeni (1991) planeeritud käitumise teooriat, mille abil uurisin erinevate aspektide mõju noormeeste kavatsusele ajateenistusse asuda. Lähtudes Ajzeni (1991) teooriast on kavatsus mõjutatud hoiakutest, sotsiaalsetest normidest ning tajutud käitumuslikust kontrollist. See tähendab, et inimene kavatseb käitumise sooritada, kui ta hindab oma kavatsust positiivseks, kui ta tunneb käitumiseks sotsiaalset survet ning kui ta tunneb, et tal on käitumise sooritamiseks piisavalt võimalusi. Käesoleva uurimuse põhjal selgus, et noormeeste hoiakud on peamiselt negatiivsed ning on tugevalt mõjutatud terviseriskidest, mis ajateenistusega kaasnevad, õpingute häirimisest ning ühiskondlikust kuvandist, mis toodab eelarvamusi ajateenistuse suhtes eriti just noormeeste seas, kes ajateenistusse pole veel läinud. Ühiskondlikku kuvandit mõjutavad tugevalt ajateenistusega seotud kogemused. Mida negatiivsem on ajateenistuses saadud kogemus, siis seda negatiivsem on ka noormehe hoiak ajateenistuse suhtes, mis tingib ka vastumeelsuse ajateenistusse minemise osas. Negatiivne kogemus oli peamiselt tingitud ajateenistuse jooksul kogetud halvast suhtumisest ning ebapädevast ajakasutusest. Ajateenistusse minekuks sobiliku aja valimise põhilisteks määrajateks olid noormeeste kohustuste vähesus (töö, pere, kõrghariduse omandamine). Respondendid tõdesid, et sobilikum oleks ajateenistus läbida kohe pärast keskkooli lõpetamist, mil suuremad kohustused puuduvad. Ajateenistust nähti pigem takistusena kõrgkoolis õppimisel ning töökoha säilitamisel, arvates et pärast aasta pikkust pausi on keeruline eelnevasse elurütmi naaseda.
Vanemate arvamus kasvatusest ja karistusest
(Tartu Ülikool, 2014) Kala, Jaana; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva uurimustöö eesmärgiks oli vanemate erinevate kasvatusstiilide ja põhimõtete teada saamine. Seadusandluses ei ole käesolevaks hetkeks lapse füüsiline karistamine keelatud, kuid lapse kehalise väärkohtlemise ilmnemisel on võimalik õiguslikult sekkuda. Oma uurimustöös uurisin viie lasteaiaealise lapse ema arvamust lapse kasvatamisest ja karistusest. Kasutasin meetodina kvalitatiivset intervjuud ning analüüsimeetodina kvalitatiivset sisuanalüüsi. Tulemustest selgusid vanemate lastekasvatamise põhimõtted ja kohustuste jagunemine emade ja isade vahel. Emade kohustuste hulka kuulusid enamus laste kasvatamise ja kodutöödega seotud tegevused. Emade vastusest selgus, et nende meeste rolliks on rohkem pere sissetuleku teenimine ning majandusliku heaolu eest vastutamine. Ka mainiti, et isade ülesandeks on lastele (eriti poistele) eeskuju andmine, vaba aja veetmine ning lastega koos mängimine. Vastajad leidsid, et nende lapsekasvatuspraktikas on lapse korrale kutsumine igapäevane ülesanne. Korrale kutsumise viisidest kasutati nii verbaalseid (vestlus, arvutikasutamise keeld, karistusega ähvardamine jne) kui ka mitteverbaalseid karistusviise (tutistamine, vits, lapse mõtlemistoolile- või oma tuppa saatmine). Tulemustest selgus veel see, et enamik vastajatest olid mingil määral kehalise karistuse pooldajad. Siiski olid uuritavad seisukohal, et riiklikult peaks lapse tõsise kehalise karistamise keelustama.

Sirvi

Sirvi Sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika bakalaureusetööd – Bachelor´s theses Märksõna "arvamused" järgi