VKRK lõputööd – Student works

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/17564

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 12 12

13.-15. sajandi nahkjalatsipealsete leidudest inspireeritud tänapäevased vabaaja-jalanõud
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2018) Oru, Anneli; Rajando, Kristina, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev töö on järg autori seminaritööle „Keskaegsete jalatsite kaunistusvõtted – 13.-15. sajandi leiud Tartust ja Tallinnast“. Lõputöö eesmärgiks oli luua jalatsid tänapäeva inimesele, kasutades keskaja Eestis kasutusel olnud nahkjalatsite kaunistusi. Esimeses peatükis kirjeldatakse jalatsivalmistamist keskajal. Keskajal valmistati jalanõusid liistu peal pööratud kinga meetodil. See tähendab, et tükid õmmeldi tagurpidi liistu ümber kokku, liist võeti kinga seest välja ja king pöörati õiget pidi. Aja jooksul lisati pealse ja talla õmbluse vahele rante, mis muutsid jalatsi veekindlamaks. Hiljem õmmeldi randi külge lisa taldu, et tald kauem kõndimisele vastu peaks. Teises peatükis kirjeldatakse jalatsivalmistamist tänapäeval. Kutsepraktika käigus oli autoril võimalus õppida jalatsitootmisvabrikus Samelin ja jälgida tööstuslikust jalatsi tootmist. Väga suur osatähtsus on materjali kokkuhoius ja detailide märgistamisel. Vastasel juhul pole tootmine kasulik. Mudelite valik on väga lai ja järjest uudsemaid lahendusi tuleb iga päev juurde. Omandada saab tänapäeval oskusi, kas kingsepa juures õppides või välismaal erinevates õppeasutustes. Uurimistöö praktilises pooles töötas autor välja vabaaja jalatsi kollektsiooni kasutades seminaritöös uuritud nahkjalatsipealsete kaunistusi. Arvestama pidi tänapäeva tehnika võimalusi ja tehnoloogiate iseärasusi. Mudelid nimetati kursusekaaslaste nimede järgi. Materjaliks kasutati taimparknahka, mida peale jalatsite valmimist immutati mingi rasvaga. Ühiseks jooneks kõigil mudelitel on tagurihma kasutus, mis muudab ilma kannatugevduseta jalatsi konstruktsiooni piisavalt tugevaks. Kokkuvõtteks saab öelda, et väga hästi annab kasutada keskaegseid kaunistusvõtteid tänapäevaste jalatsite peal tööstuslikus tootmises. Edasi arenduseks võiks kaunistusi lihtsustada, seda ka hinna optimeerimise pärast. Linda mudeli kaunistus ei tulnud kõige praktilisem välja – pikad lõhed turritavad püsti käimisel ja selle pärast ei kasutaks sellist kaunistusviisi enam tulevikus.
1850. – 1940. aastate kaltsunukud Eesti muuseumides: tüpoloogia, valmistamistehnoloogiad ja materjalikasutus
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Rosenthal, Maris; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Maris Rosenthali lõputöö 1850.-1940. aastate tekstiilinukud Eesti muuseumides: tüpoloogia, valmistamistehnoloogiad ja materjalikasutus tegeleb Eesti muuseumides kuni 1940. aastateni valmistatud maa piirkonnast pärit kaltsunukkudega ning keskendub uurimisprobleemile, kuidas eristuvad tekstiilnukutüübid arvestades nukkude valmistamistehnoloogiaid ja materjalikasutust. Uurimisobjektiks on kaltsunukkude tehnilised tunnused – materjalikasutus, erinevate kehaosade olemasolu ja nende omavaheline ühendamine, näo ja juuste olemasolu ning nende tegemisviisid. Uurimisobjektide analüüsimeetodiks sai tehniliste tunnuste omavaheline võrdlemine. Uurimismaterjali valim oli 27 objekti. Uuritava kogumi sees eristusid kolm tekstiilnukutüüpi: rullnukud, eraldi keha külge kinnitatavate jäsemetega nukud ning keha ja jalad osaliselt või ühes tükis nukud. Omakorda on erinevusi tüüpide siseselt. Rullnukud on kõige lihtsamini valmistatav nukud, kuna selle puhul saab õmblustöö üldsegi välistada. Tüübi siseselt saab eristada käteta ja kätega variante. Eraldi keha külge kinnitatavate jäsemetega nukke oli uuritavas kogumis kõige rohkem. Siia rühma kuuluvad need titad, kelle käed ja jalad õmmeldakse eraldi keha külge ning iga kehaosa lõigatakse välja iseseisva tükina. Viimase ja väiksema rühma moodustasid nukud, kelle keha ja jalad osaliselt või ühes tükis ning pea ja käed kinnitatakse eraldi. Esitletud tekstiilnukutüüpide puhul ei saa välja tuua paikkondlike erinevusi. Samuti ei selgu, millised tüübid olid varasemad ja millised hilisemad. Diplomitöö praktilise osana on kaasas Tite tegemise õpetus ehk lühike kaltsunuku õmblemise raamatu makett, kus leiab metoodilise juhendi kolme kaltsunuku õmblemiseks, mille eeskujuks on muuseumide nukud.
Ajaloolisest põllekandmisest inspireeritud kollektsioon kaasaegseid põllesid
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Urvak, Sandra; Matsin, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Lõputöö Ajaloolisest põllekandmisest inspireeritud kollektsioon kaasaegseid põllesid eesmärgiks on kavandada kollektsioon argiolukorras, ka väljaspool kodu kantavaid põllesid, ning seeläbi pakkuda kaasaegsetele naistele võimalus taasavastada igapäevasest kasutusest kadunud rõivaese. Põllekollektsiooni kavandamisel on kasutanud allikatena Eesti Rahva Muuseumis ning Viljandi Muuseumis leiduvaid etnograafilisi põllesid, pöörates esemeuurimuses tähelepanu lihtsamatele, arvatavalt töötegemisel kasutatud põlledele. Lisaks põllede materiaalsele olemusele on töös pööratud tähelepanu ka põlle kandmisega seotud tähendustele ja funktsionaalsusele. Töös on kasutatud ka ERMi etnograafilises arhiivis ja muuseumi korrespondentide vastuste vastavates sissekannetes leiduvat informatsiooni. Lisaks ajaloolise materjaliga tutvumisele ja analüüsimisele on põllekollektsiooni kavandamisel kasutatud erinevate elualade naissoost esindajate hulgas läbi viidud küsitluses saadud andmeid. Küsitlus valmis eesmärgiga kaardistada naiste võimalikke kogemusi põlle kandmisest ning valmidust põlle oma igapäevase rõivastuse osana kanda. Lõputöö kirjalik osa koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis kirjeldatakse ja analüüsitakse põlli puudutavaid kirjalikke allikaid ning kirjeldatakse põllekandmisega seotud kombestikku. Kombestiku kirjeldamisel ei käsitleta erinevate üleminekuriitustega seotud kombeid (n pulmad, matused), sest lõputöö tegeleb argise põllekandmisega seotud tavade uurimisega. Teine peatükk käsitleb muuseumis uuritud esemeid ning võrdleb neid kirjalike allikate andmetega. Kolmas peatükk kirjeldab praktilise osana valminud põlli ning põllede valmistamisele eelnenud küsitlust. Iga põlletüübi kohta on esitatud lihtne tööjoonis, selgitused ning hinnakalkulatsioon. Lisa nr 1 sisaldab valminud põllede fotosid, Lisas nr 2 on põllede kandmisega seotud küsitlusankeet, Lisa nr 3 sisaldab põllekandmist puudutava küsitluse tarvis valminud näidispõllede jooniseid. Lõputöö praktilise osana kujundati ajalooliste allikate uurimise ja küsitluse tulemusena kolm eri põlletüüpi – nn lihtne pliiatspõll, erinevatest kangastest kokku õmmeldud lapiline põll ja kähar, pidulikum põll. Kolmest eri põlletüübist valmis kokku 7 põlle.
Juurdelõikuse ja rätsepatöö arengust Eestis. Laste rahvarõivaste lõiked ja valmistamisõpetus
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Vaabla, Janne; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Diplomitöö lõppeesmärk on laste rahvarõivaste lõigete valmistamine. Eesmärgi saavutamiseks on põhjalikult uuritud rõivaste valmistamise ja juurdelõikuse ajalugu Eestis. Uurimustöös kasutatud kirjalike allikate põhjal on autor välja selgitanud, et sajandite vältel väljakujunenud kultuurilis-esteetilised tõekspidamised, käsitöö oskuste areng ja tööstuslikud revolutsioonid, on mõjutanud meie esivanemate kantavat rõivastust ning selle valmistamist. Käesoleva ajani kestavad vaidlused, kuidas valmistada ja kanda rahvarõivaid. Autori lõputööna teostatud laste rahvarõivaste lõiked on valminud kasutades nii pliiatsi ja joonlauaga paberil konstrueerimist-modelleerimist, kui ka digitaalse tehnika abi. Lisana on koostatud rahvarõivaste õmblemise juhend spetsiaalselt lõikelehtedel antud rõivagruppidele. Lõigete projekteerimise käigus on valminud kaks eksperimentaal-kollektsiooni lasterõivastest. Esimene koosneb autentsetest rahvarõivastest, teise kollektsiooni moodustavad rõivad, mille õmblemisel on kasutatud rahvarõivaste lõikeid, kuid materjalidena teksa- ja puuvillasegu kangaid.
Juustest ehete valmistamise tehnoloogia ja punumisvõtete taasloomine Eesti Rahva Muuseumi ja Viljandi Muuseumi esemete näitel
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2020) Siiman, Evelin; Kaljus, Astri, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Diplomitöö eesmärgiks on teha endale selgeks juustest punumise tehnoloogiline pool ja saada teadmine, kuidas erinevaid punumisvõtetega esemeid valmistati. Lõputöö probleemiks on küsimus milline oli juustest punumise tehnoloogia ja kuidas juustest punumine käis? Lahenduste leidmiseks kasutan erinevaid meetodeid: kirjaliku ja digitaalse info kogumine juustest valmistatud esemete tehnoloogilise poole kohta ning info töötlemine selekteerimise läbi, kus kogutud materjali põhjalikumalt uurin ja sobiliku välja filtreerin. Töö võõrkeelsete materjaliga ja seminari töö raames tehtud fotode võrdlemine sisaldab endas kirjalike allikate ja piltide läbitöötamist ning võrdluse põhjal otsustamist, millised juhendid ja skeemid võtan katsetamiseks. Eksperimentaalne meetod võtab kokku minu jaoks uue tehnika katsetamist uue materjali ja uute töövahenditega. Diplomitöö praktilise väljundina valmis juustest punumise tehnikas 17 tööproovi ja kõrvarõngad. Protsessi käigus õppisin tundma uut tehnikat ja sain teadmise, et olemas olevate juhendite järgi on võimalik selle tehnika lihtsamad võtted iseseisvalt omandada, aga vilumuse tekkimine keerukamate küsimuste lahendamiseks eeldab pikemat praktiseerimist.
Kaisuloomade kokkutulek : uurimus Eesti ajakirjades "Taluperenaine" ja "Eesti Naine" 1931-1940 aastatel avaldatud tekstiilsetest mänguasjadest
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Teder, Inga; Kütt, Christi, juhendaja; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Minu lõputöö keskseks probleemiks on see, et vanad lõiked ja juhendid ei ole tänapäevaselt kasutatavad. Minu eesmärgiks on vanadest ajakirjadest mänguasjalõigete kogumine, lõigete küsitavuse kontrollimine ja nende kasutatavaks muutmine ning lõplikku valikusse jäänud mänguasjade praktiline läbivalmistamine. Võrdlesin ajakirjades pakutud mänguasju Tartu Mänguasjamuuseumi kogude ning arhiivfotode põhjal. Uurisin, kas leidub ka reaalseid viiteid sarnastele mänguasjadele? Kas mõni fotol näha olev mänguasi või muuseumieksponaat on natukenegi sarnane minu uuritavates vanades ajakirjades õmblemiseks pakutavaga? Kas võiks oletada, et keegi nende lõigete järgi kunagi mänguasju ka valmistas? Kokku panin metoodilise õppematerjali, kus vanadest ajakirjadest kogutud mänguasjade lõiked, mis on minu poolt täiendatud ja parandatud ning juurde andsin samm-sammulised metoodilised juhendid koos abistavate fotodega. Nende lõigete järgi õmblesin ka seeria omanimelistest mänguasjadest.
Karpluku valmistamine Ketta talu talliluku eeskujul
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2017) Salumaa, Paul; Niitvägi, Väino, juhendaja; Freiberg, Mikk, juhendaja; Salumaa, Mart, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik metallitöö; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Paul Salumaa valmistas 19. sajandil toodetud karpluku eeskujul uue luku. Eeskujuna kasutatud lukk pärineb Otepää vallas Mägestiku külas asuva Ketta talu rehielamu talliukselt, mis on tõenäoliselt pärit 1887. aastast. Lõputöö põhieesmärk oli praktilise töö käigus uurida, kuidas valmistada 19. sajandist pärineva karpluku eeskujul toimiv lukk ning kuidas analoogsel tehnoloogial valmistada täiustatud lukk. Valminud lukurekonstruktsioon on eeskujuga sarnane mõõtmetelt ning mehhanismilt, kuid mitmetes osades ka täiustatud töökindlamaks või vajadusel kaasaegselt lahendatud
Naiste töörõivad XIX saj. ja nendest inspireeritud taaskasutatud kangastest loodud suviste kleitide kollektsioon
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2018) Alla, Helve; Tomberg, Riina, juhendaja; Libe, Kristina, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Lõputöö XIX sajandi naiste töörõivastest koosneb sellealase informatsiooni koondamisest ja praktilisest tööst. Inspireerituna loetud materjalidest, ERMI kogudes nähtud etnograafilistest särkidest ja linasest pihtsärgist, valmis loov-praktilise tööna etnograafiliste elementidega kollektsioon neljast kleidist ja ühest suvemantlist. Kleidid on õmmeldud taaskasutust leidnud linastest kangastest ja sobivad inimestele, kes hindavad looduslähedust, eelistavad naturaalseid värve ja oskavad väärtustada kasutatud materjale. Tuginedes kleitide kavandamisel etnograafilistele särkidele, kus särgi õmblemisel kasutati kahte või isegi kolme kangast, kasutasin sama võtet ka kleitide kavandamisel. Kangad eristusid nii struktuurilt kui ka värvitooni poolest. Kleitide alumine osa (ehk alane) sai kavandatud jämedamast ja robustsemast kangast. Etnograafilistest elementidest on kasutatud veel kaenlalappi, nööbi nöörkinnist ja mantli alaosa kurrutamist. Pidasin oluliseks luua kollektsioon kasutatud kangamaterjalidest, mis oli ühtlasi väljakutse, kuid lisas kogu protsessile ka põnevust. Lõputöö praktilise osa üheks eesmärgiks sai taaskasutuse väärtustamine ja vastandumine kiirmoele.
Sitiksallid - Põhja-Viljandimaa 19. sajandi koekirjalistest õlakatetest inspireeritud sallide kollektsioon
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2018) Kuusemets, Kati; Kütt, Christi, juhendaja; Suurkask, Merle, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Lõputöö teemaks oli sallikollektsiooni loomine Põhja-Viljandimaa 19. sajandi koekirjaliste õlakatete ainetel. Töö tulemusel valmis kolm villast kangastelgedel kootud koekirjadega, mis pärinevad autentsetelt etnograafilistelt õlakatetelt. Kollektsiooni nimeks sai Sitiksallid – Põhja-Viljandimaa õlakatetel ja eesti tekkidel ühe levinuma traditsioonilise koemustri, „sitikakirja” järgi. Sitiksallid on luksuslikud, originaalkavanditel põhinevad käsitsi valmistatud naturaalsest materjalist sallid, mida saab kanda nii õla- kui ka kaelasallidena. Sallide loomisel on inspiratsiooniallikaks olnud Põhja-Viljandimaa õlakatetelt võetud üle mitmeid iseloomulikke tunnuseid nagu sallide koosnemine kahest eraldi kootud kangapaanist, traditsioonilised koekirjade tüübid jm. Kollektsioon kannab tugevat tunnetuslikku ja visuaalset sidet minevikuga, ent sobib funktsionaalsuse ja disaini poolest ka nüüdisaja inimestele.
Tänapäevaste võtetega valmistatud eesti meeste etnograafilised nahast peakatted
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2020) Mägi, Katre; Uus, Made, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev lõputöö on järjeks autori seminaritööle „Eesti meeste etnograafilised nahast peakatted 18.–20. sajandi alguseni“ (Mägi, 2019). Lõputöös on kasutatud eelneva uurimuse käigus kirjeldatud mütside lõikejooniseid ja mõõte. Eesmärgiks on: 1) kontrollida mütsilõigete sobivust, 2) õmmelda valmis kümme eritüübilist peakatet, 3) kasutada nii tänapäevaseid, kui ka traditsioonilisi õmblusvõtteid ja materjale nii, et säiliks algupärane välimus. Probleem : 1) meeste talviseid peakatteid pole piisavalt uuritud, 2) tänapäeval ei kanta rahvariiete juurde nahast talvemütse, 3) pole meeste nahast etnograafiliste peakatete valmistajaid. Kahes esimeses peatükis antakse lühike ülevaade meeste talviste peakatete ajaloost ja kandmisviisidest. Kolmandas peatükis selgitatakse naha õmblemisega seotud mõisteid, nagu naha lihapool, parem pool, pahem pool, mütsisiilud, mütsipesa ja tuuakse välja töös kasutatud tingmärkide selgitused. Neljas peatükk tutvustab nahaõmbluses kasutatavaid tehnikaid, nagu terasega õmblus, õmbluste viimistlemine, dubleerimine liimiriidega. Viiendas ja kuuendas peatükis antakse ülevaade mütside õmblemisel kasutatud materjalidest ja töövahenditest. Mütside õmblemisel on taaskasutatud vanu nahkrõivaid, mantlikraed ja praaknahku, õmblemiseks linasest lõimejääke. Välistel mütsidetailidel on kasutatud värvimata pruuni karvaga lambanahka, sest see mõjub loomulikumalt, kui tööstuslikult värvitud nahk. Asendamatud töövahendid on korralikud nahanõelad, karusnaha lõikamise nuga, tangid, sõrmkübarad ja nahaõmblusmasinad. Mütside lambanahksed voodrid ja karusnahast detailid on õmmeldud enamasti karusnahamasinal, see kiirendab oluliselt toote valmimist. Seitsmes peatükk kirjeldab nahkmütside valmistamiseks vajalikke eeltöid. Järgnevad peatükid mütside valmistamise kirjeldustega, kus igale mütsile on pühendatud eraldi peatükk. Kõik peatükid on varustatud rikkaliku pildimaterjali ja joonistega. Praktilise tööna valmis kümme erinevat nahast meeste peakatet, kasutades nii traditsioonilisi kui ka kaasaegseid õmblusvõtteid ja vahendeid.
Tuulekukk
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2017) Lendok, Matis; Niitvägi, Väino, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik metallitöö; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Lõputöö „Tuulekukk“ annab ülevaate tuulelippude ajaloost ja kasutamisest. Lisaks on töös kirjeldatud Eesti kirikutel leiduvaid tornikaunistusi. Töö on jaotatud neljaks peatükkiks. Esimene annab ülevaate tuulelippude ajaloost. Teises peatükis on kirjeldatud tuulelippude tööpõhimõte ja sellest lähtuvalt antakse ülevaade nende tüüpidest. Kolmandas peatükis kaardistatakse Eesti kirikutel olevaid tornikaunistusi. Viimases peatükis kirjeldatakse Pärnusse Väike - Kuke tänavale majale mõeldud tuulekuke valmimist
Võrkvöö tehnika: ajalugu ja õpetus
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Arro, Anneli; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Käesolev lõputöö on kirjutatud vanast ja nüüdseks pea unustatud põimimistehnikast- võrkvööst. See on olnud levinud üle maailma ning tema ajalugu ulatub tagasi kuni pronksiaega. Eestis on selles tehnikas tehtud laiu villaseid meestevöid, kuid 19. sajandi lõpul kadus nii tehnika kui vööd kasutuselt ja unustati. Eestikeelset materjali on seni avaldatud väga vähe, antud teemat on käsitlenud kaks autorit, piirdudes vaid Eesti ala ning meestevöödega. Õpetused on koostatud ühe autori poolt, jäädes pinnapealseteks ja segasteks. Töö eesmärgiks on uurida ja tutvustada tehnika laia levikut ja mitmekesiseid võimalusi, samuti luua põhjalikumad õpetused põhivõtete omandamiseks, andes nii laiematele teadmistele põhineva arusaama tehnika iseloomust ja ajaloost. Töö koosneb kahest peatükist. Esimene tutvustab tehnika ajalugu maailmas ja Eestis, teine käsitleb põhilisi töövõtteid. Samm-sammult läbitakse töövõtted alates materjalide ja töövahendite valikust kuni valmis töö lõpetamise ja viimistlemiseni. Teise peatüki juurde kuulub ka põhilisi töövõtteid illustreeriv videomaterjal lisas 2.

Sirvi

Sirvi VKRK lõputööd – Student works Märksõna "ajalugu" järgi