Venemaa kaasmaalaste poliitika julgeolekustamine Kaitsepolitseiameti diskursuses
Date
2014
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Venemaa kaasmaalaste poliitika on suunatud endistel NSVL-i aladel elanud inimestele,
venekeelsetele kogukondadele ning nendele, kes tunnevad vaimset sidet vene keele,
kultuuri ja riigiga. Akadeemilistes käsitlustes on lisaks Venemaa kaasmaalaste poliitika
ametlike eesmärkidele – näiteks vene keele ja kultuuri levitamine –tähelepanu juhitud
ka selle programmi varjatud külgedele. Enamasti mõistetakse selle all Venemaa
välispoliitilisi ambitsioone hoida endisi NSVL-i riike enda mõjualas.
Eesti kui mitmerahvuseline- ja kultuuriline riik on kodupaigaks paljudele vene keelt
kõnelevatele inimestele, keda Venemaa peab enda kaasmaalasteks. Eesti üks
julgeolekuasutustest, nimelt Kaitsepolitseiamet, on korduvalt oma aastaraamatutes
viidanud Venemaa kaasmaalaste poliitikale kui julgeolekuohule Eesti riigile. Lähtuvalt
sellest on käesoleva magistritöö eesmärk uurida, kas ja kuidas on Venemaa
kaasmaalaste poliitika julgeolekustatud Kaitsepolitseiameti ametlikus diskursuses.
Teoreetilise raamistikuna on kasutatud Kopenhaageni koolkonna julgeolekustamise
teooriat, mis arenes eeskätt Külma sõja järgsel perioodil, kui julgeoleku mõiste omandas
laiema kontseptsiooni. Julgeolekustamise teoorias on keskne roll julgeolekustajal, kes
defineerib kõneakti kaudu julgeolekuohu referentobjektile. Metodoloogilisest aspektist
on aluseks võetud diskursuseanalüüs, mis käesoleva töö kontekstis väljendub ennekõike
Lene Hanseni mudeli ja Juha Vuori kõneakti teooria kaudu.
Töös analüüsitud 26 kõneakti, mis pärinevad Kaitsepolitseiameti aastaraamatutest,
näitasid, et julgeolekuohuna konstrueeritud Venemaa kaasmaalaste poliitikas nähakse
ohtu Eesti riigile ja Eesti venekeelsele elanikkonnale, keda üritatakse mõjutada.