Muudatused Riigikogu valimiste korralduses ja nende mõju valimisosalusele

Abstract

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli analüüsida, kas ja kuidas valimiskorralduslikud muudatused 2002. aastal vastu võetud Riigikogu valimise seaduses on avaldanud mõju teatud indiviidide gruppide valimisosalusele järgnevatel Riigikogu valimistel. Aluseks võeti eeldus, et muudatused valimiskorralduses, kas suurendavad või vähendavad inimese kulutusi hääletama minekuks ning vastavalt sellele teatud grupi valimisaktiivsus väheneb või tõuseb. Antud töös toetuti teoreetiliselt ratsionaalse valiku teooriale, mille järgi peaks inimene minema valima vaid juhul, kui tema kasu sellest tegevusest on suurem kui tehtud kulutused. Seetõttu järeldati, et valimiskorralduslikud ümberkorraldused saavad muuta valija kulutusi ning vastavalt muudatuse iseloomust on võimalik näha inimese hääletama mineku tõenäosuse kasvu või kahanemist. Bakalaureusetöös analüüsiti ajapunktidena 2003., 2007. ja 2011. aasta Riigikogu valimisi ning nende vahel tehtud muudatusi valimiskorralduses. Kuna ainult üldise valimisosaluse võrdlemine enne ja pärast reeglite muutust ei ole piisav muutujate vahelise seose analüüsimisel, kasutati uuringus Euroopa Sotsiaaluuringu andmeid vastavate valimiste kohta, et analüüsida autori poolt oluliseks peetud indiviidi gruppide käitumise muutust. Valitud karakteristikuteks olid „tööl käimine“, „õpilase staatus“, „pensionäri staatus“, „vanus“ ja „sissetulek“. Antud muutujatega viidi läbi regressioonanalüüs, et võrrelda nende hääletama mineku tõenäosust erinevatel ajapunktidel. Analüüsi tulemustest selgus, et muutujaid „pensionäri staatus“ ja „õpilase staatus“ ei ole võimalik analüüsimisel kasutada, kuna osutusid statistiliselt mitte oluliseks. Tunnus „tööl käimine“ tõestas autori poolt oletatud positiivset seost valimiskorralduslike muudatuste ja valimisosaluse vahel 2003. ja 2007. aasta võrdluses, kuid 2011. aastal toimunud suur langus osalemise tõenäosuses, ei vastanud arvatavatele tulemustele. Kriteerium „vanus“ ja analüüsitavad vanusegrupid näitasid, et mida nooremad on inimesed, seda väiksem on tõenäosus, et nad lähevad valima. Ajapunktide võrdlemisel selgus, et esmalt reageerisid nooremad vanusegrupid vastupidiselt autori poolt eeldatule ning hääletamise tõenäosus vähenes veelgi. 2011. aastal toimunud tõusu tõttu võib aga oletada, et nooremad inimesed reageerisid reeglite muudatusele viibimisega ning seega oli valimiskorralduse muutustel nende osalusele positiivne mõju, mida antud töös sooviti tõestada. Tunnus „sissetulek“ näitas, et kõrgema palgalised valivad suurema tõenäosusega. 2007. ja 2011. aasta valimiste võrdluses ilmnes, et antud seos on ajapunktide vahel tugevnenud, mida ka töös oletati, arvestades tehtud reeglite muudatusi. Tulemustest selgus, et seosed valimiskorralduslike muudatuste ja analüüsitud indiviidi gruppide valimisosaluse muutuste vahel on küll olemas, aga need on üsna nõrgad. Kuigi kõik uurimistöös püstitatud oletused ei leidnud kinnitust, järeldatakse bakalaureusetööga siiski, et tehtud reeglite muudatused valimiskorralduses vähendasid valijate kulusid ning suurendasid inimeste tõenäosust minna hääletama.