Muudatused Riigikogu valimiste korralduses ja nende mõju valimisosalusele
Abstract
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli analüüsida, kas ja kuidas
valimiskorralduslikud muudatused 2002. aastal vastu võetud Riigikogu valimise
seaduses on avaldanud mõju teatud indiviidide gruppide valimisosalusele järgnevatel
Riigikogu valimistel. Aluseks võeti eeldus, et muudatused valimiskorralduses, kas
suurendavad või vähendavad inimese kulutusi hääletama minekuks ning vastavalt
sellele teatud grupi valimisaktiivsus väheneb või tõuseb.
Antud töös toetuti teoreetiliselt ratsionaalse valiku teooriale, mille järgi peaks inimene
minema valima vaid juhul, kui tema kasu sellest tegevusest on suurem kui tehtud
kulutused. Seetõttu järeldati, et valimiskorralduslikud ümberkorraldused saavad muuta
valija kulutusi ning vastavalt muudatuse iseloomust on võimalik näha inimese
hääletama mineku tõenäosuse kasvu või kahanemist.
Bakalaureusetöös analüüsiti ajapunktidena 2003., 2007. ja 2011. aasta Riigikogu
valimisi ning nende vahel tehtud muudatusi valimiskorralduses. Kuna ainult üldise
valimisosaluse võrdlemine enne ja pärast reeglite muutust ei ole piisav muutujate
vahelise seose analüüsimisel, kasutati uuringus Euroopa Sotsiaaluuringu andmeid
vastavate valimiste kohta, et analüüsida autori poolt oluliseks peetud indiviidi gruppide
käitumise muutust. Valitud karakteristikuteks olid „tööl käimine“, „õpilase staatus“,
„pensionäri staatus“, „vanus“ ja „sissetulek“. Antud muutujatega viidi läbi
regressioonanalüüs, et võrrelda nende hääletama mineku tõenäosust erinevatel
ajapunktidel.
Analüüsi tulemustest selgus, et muutujaid „pensionäri staatus“ ja „õpilase staatus“ ei ole
võimalik analüüsimisel kasutada, kuna osutusid statistiliselt mitte oluliseks. Tunnus
„tööl käimine“ tõestas autori poolt oletatud positiivset seost valimiskorralduslike
muudatuste ja valimisosaluse vahel 2003. ja 2007. aasta võrdluses, kuid 2011. aastal
toimunud suur langus osalemise tõenäosuses, ei vastanud arvatavatele tulemustele.
Kriteerium „vanus“ ja analüüsitavad vanusegrupid näitasid, et mida nooremad on
inimesed, seda väiksem on tõenäosus, et nad lähevad valima. Ajapunktide võrdlemisel
selgus, et esmalt reageerisid nooremad vanusegrupid vastupidiselt autori poolt eeldatule
ning hääletamise tõenäosus vähenes veelgi. 2011. aastal toimunud tõusu tõttu võib aga
oletada, et nooremad inimesed reageerisid reeglite muudatusele viibimisega ning seega
oli valimiskorralduse muutustel nende osalusele positiivne mõju, mida antud töös
sooviti tõestada. Tunnus „sissetulek“ näitas, et kõrgema palgalised valivad suurema
tõenäosusega. 2007. ja 2011. aasta valimiste võrdluses ilmnes, et antud seos on
ajapunktide vahel tugevnenud, mida ka töös oletati, arvestades tehtud reeglite
muudatusi.
Tulemustest selgus, et seosed valimiskorralduslike muudatuste ja analüüsitud indiviidi
gruppide valimisosaluse muutuste vahel on küll olemas, aga need on üsna nõrgad. Kuigi
kõik uurimistöös püstitatud oletused ei leidnud kinnitust, järeldatakse
bakalaureusetööga siiski, et tehtud reeglite muudatused valimiskorralduses vähendasid
valijate kulusid ning suurendasid inimeste tõenäosust minna hääletama.