Erinevad põlvkonnad teleauditooriumina 2014. aasta uurimuste põhjal
Date
2015
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Magistritöö „Erinevad põlvkonnad teleauditooriumina 2014. aasta uurimuste põhjal“ eesmärk oli leida televaatamise tunnuste alusel eristuvad vanuserühmad ning ühistest meediakogemustest ning ajaloolistest sündmustest lähtuvalt muuta vanuserühmadest põlvkonnad. Analüüsi tulemusel eristusid viis põlvkonda:
• trükimeedia põlvkond,
• televisiooni põlvkond,
• ühiskonna-ajakirjanduse põlvkond,
• vaba meedia põlvkond,
• digimeedia põlvkond.
Üks peamisi töö ülesandeid oli iseloomustada nende põlvkondade televaatamist ning leida selles erinevusi ja sarnasusi. Analüüsi põhjal võib öelda, et kõige sarnasemad põlvkonnad televaatamise poolest on trükimeedia ja televisiooni põlvkonnad. Mõlemad on väga sagedased televisiooni jälgijad ning eelistavad pigem informatiivseid ja arutlussaateid. Kuna selle põlvkonna liikmed veedavad enim aega teleri ees, vaadatakse üksjagu ka meelelahutussaateid, seega on tegu võrdlemisi mitmekülgsete televaatajatega. Kolmas ehk ühiskonna-ajakirjanduse põlvkond eristus enim uudistesaadete vaatamiseelistuse poolest.
Huvipakkuvaks osutus vaba meedia põlvkond, kelle puhul ei eristunud ükski meedium, mida aktiivsemalt ja mitmekülgsemalt kasutatakse. Samuti ei eristunud ka kuigivõrd ükski saateliik, mida teistest oluliselt sagedamini jälgitaks.
Digimeedia põlvkonda iseloomustab aga võrguväljaannete aktiivseim ja mitmekülgseim kasutamine. Erinevate saateliikide sagedasi jälgijaid on selles põlvkonnas vähim, v.a meelelahutussaadete jälgijaid. Samuti vaadatakse selles põlvkonnas kõige sagedamini väikseimaid pigem nišistunud telekanaleid, mille saatekava koosneb peamiselt meelelahutuslikest saadetest.
Põlvkondade teooria pakkus andmeanalüüsist selgunud generatsioonide eelistus- ja käitumismustritele huvitavaid tõlgendamisvõimalusi. Näiteks võib arvata, et vaba meedia põlvkonna ühetaolise erinevate meediumide aktiivse ja mitmekülgse kasutamise taga võib näha seda, et taasiseseisvumisajal uuenesid sisult ja kvantiteedilt nii trükimeedia, raadio, tele ning vaikselt lisandus uuena juurde ka internet. Kõik meediumid võisid uue vormi ja sisu poolest uuenduslikuna tunduda ja huvi pakkuda, mistõttu Eesti ühiskonnas sel ajaperioodil sirgunud noorte jaoks väga selget eelistust ei ole kujunenud.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et sagedaste televaatajate hulk on seda väiksem, mida noorem on põlvkond. Kui senini on televisioon olnud domineeriv massimeedium kõige kauemat aega, siis vormilist mitmekülgsust võimaldava võrgumeedia tulekuga on ennustatud televisioonile kriisi. Vaadates antud töös esitatud andmeid erinevate põlvkondade vaatamisharjumuste kohta, võib eeldada, et vanemate põlvkondade sagedased televaatamise harjumused ei kao. Küll aga kaovad ühel hetkel need vanemad põlvkonnad ning asenduvad praeguste noortega. Nooremate põlvkondade vaatamiseelistuste põhjal võib vaid spekuleerida, et televisiooni tulevikus saab aina suuremat osa mängima meelelahutuslike saadete pakkumus auditooriumi kõrgendatud huvi tõttu ning tõenäoliselt ka tugevam nišistumine, mis käesoleval hetkel juba mingil määral ka alanud on.