Eesti filigraan 1945–1959: traditsioon ja muutused

Abstract

Magistritöö „Eesti filigraan aastatel 1945–1959: traditsioon ja muutused“ vaatab Eestile omase filigraantehnoloogia positsiooni metallehistöös valitud ajaperioodil, mil see kujunes ehete loomisel keskseks. Selle positsiooni kujunemisele aitasid kaasa mitmed tegurid, nagu näiteks sõjajärgsete aastate kasinus ning filigraani valmistajate olemasolu. Uurimuse eesmärgiks on laiendada senist kunstiajaloolist käsitlust ja vaadata filigraani kunstkäsitöö kontekstis. Magistritöö jaguneb eessõnaks, sissejuhatuseks, historiograafiaks ja kolmeks sisupeatükis. Esimeses peatükis käsitletakse Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi metallehistöö kateedri rolli filigraantehnoloogia õpetamisel. Käsitlemist leiab Ede Kurreli roll kompositsiooni ja tehnoloogiate õpetajana. Vaadatakse kuidas metallehistöö kateeder aitas kaasa filigraani vormi muutustele 1950. aastate lõpul. Teises peatükis keskendutakse filigraanehete tootmisele Kunstitoodete Kombinaadi metallehistööde ateljees. Tuuakse välja ettevõtte keskne roll filigraani populariseerimisel. Käsitlemist leiab kunstnike looming ateljee toodangus. Kolmas peatükk keskendub filigraani tehnoloogia uurimisele. Tuuakse välja muutused, mis toimusid filigraani materjali valmistamisel. Seoses sellega vaadatakse enim kasutatud elemente ning kuidas muutus 1940.–1950. aastatele ehete muster vorm.