M. Lermontovi "Meie aja kangelase" kolme eestinduse analüüs kirjanik-tõlkija vs tõlkija seisukohast

Abstract

Töö eesmärk on selgitada välja, kas ja kuivõrd erineb see, kuidas tõlgib tõlkija, kes on ka ise kirjanik, ja tõlkija, kes ise ilukirjandusteoste autor ei ole. Töö kirjutamise käigus kavatsen tõestada või lükata ümber hüpoteesi: kirjanik-tõlkija kaldub rohkem originaalist eemale, lisades tõlkesse omaloomingut, samas kui elukutselise tõlkija tõlge on korrektsem ning originaalilähedasem. See hüpotees on minu enda arvamus, mille väljakujunemisele aitasid kaasa ka mitmed kirjanik-tõlkija teemaga seotud uurimused. Selleks, et seda hüpoteesi tõestada või ümber lükata, said formuleeritud järgmised uurimisküsimused: 1) Kas kirjanik-tõlkija tõlkes on rohkem väljajätte ja/või lisatud sõnu/väljendeid? 2) Kas kirjanik-tõlkija on loomingulisem kujundlikke väljendite tõlkimisel (st kasutab nt nende väljendite omakeelseid ekvivalente otsetõlgete asemel)? 3) Millised on muud keelelised elemendid, mis eristavad kirjanik-tõlkijat tõlkijast (ja kas neid üldse saab eristada)?