Sisepaguluse ilmingud Artur Alliksaare loomingus

Abstract

Artur Alliksaare ainulaadne looming, aga ka traagiline elusaatus ja erakordne isiksus, on inspireerinud talle järgnenud luuletajate põlvkondi ja mõjutanud nende loomingut tänapäevani. Ometi ei võimaldanud Nõukogude repressiivne süsteem talle mitte üksnes avalikku tunnustust, aga ka avaldada oma luuleloomingut. Aastatepikkuse vangistuse ja asumise järel sundisid avaldamisvõimaluste äärmine nappus ja kultuuriorganite halvakspanu poeedi elu viimaseks kaheksaks aastaks sisepagulusse. Magistritöö eesmärk on analüüsida Alliksaare loomingut aastatel 1958–1966, et selgitada välja, kuidas ja mil määral sisepagulase staatus mõjutas selle vormilist ja verbaalset semantikat ning muutumist nende aastate jooksul. Magistritöö teoreetiline osa annab ülevaate sisepaguluse mõiste ajaloost ja kasutusest ennekõike vene, saksa ning eesti kirjandusteaduses. Praktilises osas analüüsitakse kaheksat Alliksaare luuletust ja näidendit „Nimetu saar” sisepaguluse perspektiivist. Tööst järeldub, et selles kontseptuaalses raamistikus saame sügavamalt ja mitmetahulisemalt mõista Artur Alliksaare teoste loomise aluseid ja selle teisenemist ajaloolises kontekstis.