Kuidas sünnib nali Eesti stand-up-koomikute näitel?

Abstract

Meie bakalaureusetöö keskendus koomikute mõistmisele, kuidas nad mõtestavad oma tekstiloomet ja teksti esitamist. Meie valimis on kaheksa erinevate tunnustega koomikut, kes on oma materjaliga avalikult esinenud. Selleks, et mõista püstitatud probleemi, lõime teooriapeatükis raamistiku, mille abil seletada, kuidas stand-up-komöödias sünnib naljakas tekst ning millised tegurid seda protsessi kujundavad. Lähtusime arusaamast, et stand-up ei ole ainult meelelahutus, vaid avaliku kõne ja kommunikatsiooni vorm, kus nali täidab nii loomingulisi, sotsiaalseid kui ka psühholoogilisi funktsioone. Teooriapeatükk seob huumoriteooriad, retoorilised käsitlused, tekstianalüüsi tasandid ning stand-up’i koosloomelise ja iteratiivse olemuse, luues aluse empiiriliseks analüüsiks. Esmalt käsitlesime stand-up’i kui suulist, performatiivset ja situatsioonilist žanrit, mida iseloomustab vahetu suhtlus koomiku ja publiku vahel. Seejärel keskendusime nalja ja naljakuse mõistele, rõhutades, et huumor ei ole universaalne, vaid sõltub alati kontekstist. Klassikalised huumoriteooriad (üleoleku-, pingelangus- ja ebakõlateooria) aitavad selgitada, kuidas nali võib toimida sotsiaalse positsioneerimise, pinge vabastamise või ootuste murdmise kaudu. Neid täiendav healoomulise rikkumise teooria näitab, et naljakus tekib vaid siis, kui rikkumine on samaaegselt tajutav ka ohutu ja vastuvõetavana. Teksti toimimise mõistmiseks eristasime mikro-, meso-, makro- ja metatasandi, mis võimaldavad vaadelda stand-up’i nii keeleliste detailide, bittide ja settide terviku kui ka laiemate kontekstuaalsete tähenduste kaudu. Olulisel kohal on publik ja koosloome: stand-up’is kujuneb nalja mõju esinemise käigus ning sõltub publiku reaktsioonidest. Lõpuks rõhutasime stand-up’i iteratiivset olemust. Naljakas tekst ei ole kunagi lõplik, vaid kujuneb pidevas tagasisideahelas, kus koomiku enesetunne ja otsused, publiku vastuvõtt ja kontekst mõjutavad teineteist. Sellest lähtuvalt loob teooriapeatükk aluse empiiriliseks analüüsiks, mille eesmärk on mõista, kuidas naljakas tekst stand-up’is sünnib ja ajas muutub. Tulemuste põhjal saame järeldada, et stand-up’i žanris sünnivad naljad eelkõige läbi iteratiivse protsessi. Tekst pole stand-up’is eraldiseisev, vaid see sünnib tihtipeale laval olles. Teksti iteratiivse esitamise abil võib tekst saada täiendusi või võib sündida ka täiesti uus tekst. Materjali sünniks saab lugeda peamiselt ideede tekkimist, neid esitatakse laval ning läbi pidevate korduste 57 saab tekst juurde lisandeid. See kõik tõestab, et naljaloome on iteratiivne protsess ning teksti muudetakse palju.