Mitmikkodakondsuse lubamist mõjutavad tegurid Eesti, Läti, Moldova, Malta ja Küprose näitel

Abstract

Magistritöö „Mitmikkodakondsuse lubamist mõjutavad tegurid Eesti, Läti, Moldova, Malta ja Küprose riikide näitel“ uurib mitmikkodakondsuse lubamist mõjutavaid tegureid viie Euroopa riigi poliitilistes ja õiguslikes kontekstides. Töö käsitleb mitmikkodakondsuse kontseptsiooni, kus isik kuulub samaaegselt kahe või enama riigi kodakondsusse, mis on tänapäeva globaliseerunud maailmas üha olulisem nähtus. Mitmikkodakondsus pakub kodanikele ligipääsu poliitilistele õigustele, sotsiaalsetele hüvedele ja parematele hariduse ning äri võimalustele, samuti lihtsustab see liikumist globaalsel tööturul – samas kaasnevad sellega ka omad riskid ja ohud, näiteks seoses julgeolekuga. Teoreetiliseks raamistikuks on kolm peamist koolkonda: (1) impeeriumi- ja välise domineerimise pärandi koolkond, (2) julgeolekuohtude koolkond ning (3) rände- ja integratsioonipoliitika (sh diasporaapoliitika) koolkond. Töö uurib, kuidas erinevad riigid lähenevad mitmikkodakondsuse lubamisele või mittelubamisele demograafilistest, majanduslikest ja julgeolekupõhistest teguritest lähtuvalt. Empiirilises osas rakendatakse kvalitatiivset võrdlevat juhtumiuuringut ning andmekogumismeetodina kasutatakse dokumendi- ja andmebaaside analüüsi. See hõlmab seadusandlikke allikaid, riikide ametlikke seisukohti, statistikat ning julgeoleku- ja migratsioonialaseid dokumente, et mõista, millised tegurid kujundavad riikide kodakondsuspoliitikaid. Tulemused näitavad, et viie riigi poliitikad mitmikkodakondsuse osas on erinevad. Mõned riigid lubavad seda diasporaa kaasamise, lõimumise ja rände-/integratsioonipoliitika eesmärkide toetamiseks, samas kui teised piiravad seda rahvusliku identiteedi kaitse, julgeoleku- ja poliitiliste kaalutluste tõttu. Analüüs selgitab, kuidas impeeriumi- ja välise domineerimise pärandi, julgeoleku ning rände- ja integratsioonipoliitika tegurid on kujundanud riikide seisukohti mitmikkodakondsuse lubamisel või keelamisel. Vaatamata mõnede Euroopa riikide liberaliseeritud lähenemisele püsivad teistes endiselt ranged piirangud. Tulemused kinnitavad, et mitmikkodakondsus ei ole Euroopas üheselt liberaliseeruv nähtus, vaid kajastab riikide ajaloolisi ja normatiivseid valikuid, aidates mõista, miks puudub Euroopa väikeriikides ühtne lähenemine ja miks riikidevahelised erinevused püsivad ka süveneva integratsiooni tingimustes.