Filipiinide välispoliitiliste strateegiate analüüs: kaasajooksmine, tasakaalustamine või riskide maandamine

Abstract

• Lühikokkuvõte uurimisteemast ja aktuaalsusest Selles töös analüüsitakse, kuidas on kujunenud Filipiinide välispoliitika aastatel 1987-2016 ning millised strateegiad iseloomustavad Filipiinide välispoliitilist käitumist: kas pigem on tegemist kaasajooksmise (bandwagoning), tasakaalustamise (balancing) või riskide maandamisega (hedging). Filipiinide välispoliitika ei ole varasemalt palju tähelepanu pälvinud. Traditsiooniliselt on Filipiine nähtud Ameerika Ühendriikide (USA) koostööpartnerina ja seeläbi on Filipiinid aidanud tasakaalustada Hiina kasvavat mõju regioonis, samuti on nad USA’le andnud võimaluse säilitada oma kohaolek regioonis. Kuid seoses uue presidendi Rodrigo Dutetre ametisse astumisega 2016. aastal on Filipiinide poliitika presidendi suunamisel kiiresti muutuma hakanud. Duterte väljaütlemised on tugevalt kahjustanud traditsioonilisi koostöösuhteid, tõmmates Filipiinide välispoliitilistele valikutele ja ka riigi rollile Kagu-Aasias varasemast rohkem tähelepanu. Filipiinide kursimuutus vajab selgitamist, sest see aitab mõtestada suuremaid jõuvahekordade muutusi regioonis, eeskätt USA mõju vähenemise ja Hiina esiletõusu võtmes. Filipiinide näitel võib vaadelda, kuidas suurvõimud (USA ja Hiina) konkureerivad omavahel mõju Kagu-Aasias pärast. Kagu-Aasia regioon pälvib rahvusvahelist tähelepanu ka Lõuna-Hiina mere (South-China Sea / West Philippine Sea) vaidluse tõttu, mis mõnede vaatlejate hinnangul võib potentsiaalselt viia suurema regionaalse konfliktini. On huvitav uurida, mis on selliste oletuste eeldusteks. • Eesmärk Töö eesmärk on uurida, mis iseloomustab Filipiinide kui väikeriigi välispoliitikat aastatel 1987-2016 – kas seda võib pigem kirjeldada kui mõne suurvõimuga kaasajooksmist (bandwagoning), tasakaalustamist (balancing) või lähtub valitud strateegia eeskätt riskide maandamisest (hedging). • Meetod Tegemist on ühe-Ni uurimusega (single-N case study), kus viiakse väikese riigi välispoliitilist analüüsi. Selleks kasutatakse neorealismi teoreetilist kirjandust. Välispoliitika analüüs on kvalitatiivne analüüs, mis sobib teooria ja reaalsuse võrdlemiseks. Töös uuritakse teatuid üksikjuhte ehk Filipiinide olulisemaid välispoliitilisi otsuseid ning üldist välispoliitilist suunda kirjeldavaid seisukohti ja alusdokumente ja liigutakse üldistamise suunas (järeldus, millist strateegiat eelistab riik). • Uurimistulemused

Analüüsi tulemusena jõutakse järelduseni, et kolmanda põhiseaduse järgi määratlevad ennast Filipiinid nagu demokraatlik vabariik, mille tegevused ja poliitilised valikud on suunatud riigi heaolule. Töös teostatud analüüs näitab, et Filipiinid on väikeriik ja neorealismi teooria sobib Filipiinide välispoliitilise käitumise seletamiseks. Uuringus ka järeldatakse, et Filipiinide välispoliitika on muutustele vastuvõtlik ja reageerib kiiresti välistingimustele. Filipiinid püüavad põhiprintsiipidest kinni hoia, kuna väikeriigile on see raske ülesanne ja ikkagi riik sõltub suurvõimude otsustest, eriti vaidluse olukorras. Järeldatakse, et Filipiinide välispoliitilised valikud aastatel 1987-2016 osutavad riskide maandamise strateegiale.

• Kas ja miks peaks teemat edasi uurima Filipiinidel esineb unikaalne välipoliitiline käitumine, mis pakub avara ruumi uurimuseks ning Kagu-Asia on kiiresti arenev ja strateegiliselt tähtis regioon. Märksõnad: Filipiinid, Lõuna-Hiina meri, neorealism, tasakaalustamine, kaasajooksmine, riskide maandamine, USA, Hiina, ASEAN