Euroopa Liidu julgeolekupoliitika integratsioon ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas osalevate riikide näitel

Abstract

Selleks et seista silmitsi ja ennetada julgeolekuohte ning kaitsta Euroopa huvisfääri, on oluline Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (CSDP) eesmärgipärane toimimine ja vajadusel kiire rakendamine. Sellest tulenevalt on käesoleva töö eesmärgiks välja selgitada Euroopa Liidu julgeolekuintegratsiooni peamised võimaldajad ja takistajad ehk tegurid, mis aitavad kaasa või pidurdavad julgeolekuintegratsiooni edasist arengut. Lisaks esitatakse rakenduslikke ettepanekuid CSDP eesmärgipäraseks toimimiseks. Esmalt antakse töös ülevaade EL-i julgeolekuintegratsiooni arengust ning seejärel käsitletakse kolme peamist Euroopa inegratsiooniteooriat - neofunktsionalismi, liberaalset valitsustevahelist teooriat ning konstruktivismi. Töö uurimiseesmärgi saavutamiseks kasutati juhmiuuringut ning viidi läbi 13 poolstruktureeritud ekspertintervjuud nii Eesti- kui ka välisekspertidega. Analüüsi tulemusel selgus, et CSDP integratsiooni peamiseks takistajaks on selle valitsustevaheline iseloom, sest erinevate huvide ja ohutunnetuste tõttu ei suudeta kiiresti reageerida ning CSDP-d rakendada. Samas annab valitsustevaheline iseloom liikmesriikidele võimaluse oma huvide ja poliitikate realiseerimiseks ning otsuste mõjutamiseks. Peamisteks võimaldavateks teguriteks on ühiselt konstrueeritud väärtused, nagu moraal, eetika, humanitaarsus. Ühise visiooni, plaanide ja strateegiate puudumine tingib CSDP toimimise juhuslikult ning sõltuvuse üksikute liikmesriikide huvidest. CSDP eesmärgipäraseks toimimiseks on vajalik edasine koostöö ja koordinatsioon NATO ja CSDP vahel ning lahingugruppide rakendamine. Sellest lähtuvalt tehakse töös järgmised ettepanekud CSDP eesmärgipäraseks toimimiseks: (1) sõjalise koostöö arendamine väiksemates poliitiliselt ja kultuuriselt sarnastest riikide liitudes; (2) teatud pädevuse delegeerimine EL-i institutsioonidele; (3) lahingugruppide rakendamine operatsioonidel ning nende kasutamise muutmine paindlikumaks; (4) EL-i alalise ümberpaigutatava operatsioonide peakorteri loomine; (5) varustuse ja väljaõppe ühtlustamine, et vähendada liikmesriikide operatsioonidel osalemise kulutusi; (6) liikmesriikide vahel kokkulepete sõlmimine ühistes visioonides, ohtudes ja meetmetes ning EL-i julgeolekustrateegia kaasajastamine.