ÜRO inimõiguste nõukogu eriprotseduuride tulemuslikkus kommunikatsioonidele reageerimise näitel

Abstract

Rahvusvaheliste suhete üheks tähtsaimaks küsimuseks on kuidas tagada inimõiguste kaitse maailmas, kus riike saab küll veenda õigesti käituma, kuid puudub sunnimehhanism kui riigid käituvad teisiti. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Inimõiguste Nõukogu eriprotseduuride tulemuslikkust läbi kommunikatsioonide protsessi. Eriprotseduuride süsteem on ÜRO inimõigustealane keskne element ning see hõlmab nii poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi kui kodanikuõiguseid. Ilma sõltumatute ekspertideta, kes on võimelised jälgima olukorda ning astuma kiireid ja objektiivseid samme rikkumiste korral, on Nõukogu inimõigustealane töö tõsiselt ohustatud. Eriprotseduuride peamiseks töömeetodiks on kommunikatsioonide saatmine riikidele. Kommunikatsioonid on väga efektiivsed ja paindlikud mehhanismid, kuna neid saab saata kõigile ÜRO riikidele ükskõik millistel inimõiguste teemal. Eriprotseduuride tulemuslikkuse hindamiseks vaadati riikide reageerimist kommunikatsioonidele. Kuna riikidel ei ole lepingulist kohustust vastata kommunikatsioonidele ning vastamata jätmisel puudub sunnimehhanism, siis näitab riikide suhtumine kommunikatsioonidesse nende tahet täita endale võetud kohustusi ÜRO ees ning parandada inimõiguste olukorda. Analüüsi tulemusel selgus, et riigid ei ole kommunikatsioonidele vastamisel väga aktiivsed ning paljudel juhtudel jäetakse üldse vastamata. Samas aga aasta-aastalt tuleb kommunikatsioonidele üha rohkem vastuseid ning need muutuvad sisukamaks. Kommunikatsioonidele oodatakse vastuseid olenevalt tüübist ühe kuni kahe kuu jooksul, kuid töö tulemusel selgus, et riikidel võtab vastamine palju kauem aega. 62% vastustest ületasid ettenähtud tähtaega. Täpsema uurimise alla olid võetud riigid, kelle kohta on loodud riigimandaat ning selgus, et riigid, kes on võetud suurema tähelepanu alla teevad eriprotseduuridega vähem koostööd. Samas oli vaatlusaluse perioodi jooksul nende koostöö paranenud – vastati rohkematele kommunikatsioonidele ning vastused muutusid põhjalikumaks. Töö tulemusel selgus, et palju sõltub siiski konkreetsetest riikidest – on riike, kes vastavad kommunikatsioonidele kiiresti ja põhjalikult, kuna tahavad tõesti inimõiguste olukorda parandada ning riike, kes ignoreerivad eriprotseduure ja kommunikatsioone nende pingutustest hoolimata.