Eesti noorte radikaliseerumise põhjused ja neile sobiva deradikaliseerumisprogrammi alused

Abstract

Käesolev magistritöö keskendub noorte radikaliseerumise ja deradikaliseerumise küsimustele Eesti kontekstis. Äärmuslike ideoloogiate levik ja noorte liitumine radikaalsete organisatsioonidega on ülemaailmne probleem, mis ohustab ühiskonna sidusust, suurendab polariseerumist ning võib viia poliitiliselt motiveeritud vägivallani. Kuigi Eestis on senini olnud vähe otseseid kokkupuuteid radikaliseerunud noortega, on viimaste aastate juhtumid (nt Feuerkrieg Division) näidanud, et probleem on ka siin aktuaalne ning vajab sihipärast käsitlemist. Töö eesmärk oli välja selgitada, milline peaks olema Eestis rakendatav noorte deradikaliseerumisprogramm. Selleks uuriti noorte radikaliseerumise põhjuseid, tõhusaid sekkumisviise ning võrreldi teiste riikide praktikate sobivust Eesti kultuuriruumi. Andmete kogumiseks viidi läbi intervjuud Eesti prokuratuuri, Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti esindajatega ning ühe endise äärmuslasega, samuti analüüsiti välisriikides rakendatavate deradikaliseerumisprogrammide kogemusi. Lisaks koostati kava deradikaliseerumisprogrammi mõju uuringu läbiviimiseks. Uuringu tulemused näitavad, et noorte radikaliseerumine on seotud nii individuaalsete kui ka sotsiaalsete ja ühiskondlike teguritega. Perekondlikud probleemid, madal enesehinnang, kuuluvusvajadus ja sotsiaalsete oskuste puudulikkus loovad soodsa pinnase radikaliseerumiseks. Samuti mängib olulist rolli radikaalsete ideede levik internetis, eriti olukorras, kus noortel puuduvad kriitilise mõtlemise oskused. Makrotasandil mõjutavad radikaliseerumist majanduslikud raskused, ühiskondlik lõhestatus, geopoliitilised pinged ja sihipärane mõjutustöö (nt välismaised propagandakanalid). Deradikaliseerumiseks on oluline, et noor mõistaks oma seniste vaadete ja käitumise sobimatust ning tunnetaks vajadust muutuseks. Töö tulemused rõhutavad, et efektiivne deradikaliseerumisprotsess eeldab sotsiaalset tuge, püsivat usalduslikku suhet ning keskkonda, mis võimaldab noorel arendada positiivset identiteeti. Lisaks on oluline pakkuda alternatiivseid tegevusi ja arenguvõimalusi, mis aitavad noorel leida uue tähenduse ja kuuluvuse väljaspool radikaalseid gruppe. Eestis rakendatav deradikaliseerumisprogramm peaks olema personaalne, pikaajaline ja usaldusel põhinev. Keskseks elemendiks on individuaalne mentorlus, mis pakub järjepidevat tuge, aitab noorel arendada sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi ning taastada enesehinnangut. Programmi oluline osa on koostöö koolide ja peredega, samuti endiste äärmuslaste kogemuste kaasamine, et pakkuda noortele usaldusväärseid eeskujusid. Eesti deradikaliseerumisprogrammi mõjuhindamine võiks toimuda läbi kvalitatiivsete intervjuude ja küsitluste, mis hindavad noorte kogemusi, enesehinnangut ning osalust programmis. Kokkuvõttes järeldatakse, et Eestis on vajalik teadlikult kavandatud, kultuurikonteksti arvestav noorte deradikaliseerumisprogramm, mis aitab ennetada radikaliseerumisega seotud riske, toetab noorte turvalist arengut ja soodustab nende taasintegreerumist ühiskonda.