Eesti haridus- ja tervishoiusektori institutsionaalse raamistiku mõju kollektiivlepingute sõlmimise protsessile

Abstract

Töö keskendub kahe avaliku sektori valdkonna kollektiivleppe sõlmimise protsessile Eestis. Selleks analüüsitakse institutsionalismi teooriat kaudu, kuidas institutsionaalne raamistik mõlema valdkonna leppe läbirääkimiste kulgu mõjutab. Töö hüpotees on, et Eesti tervishoiusektori institutsionaalne raamistik toetab kollektiivlepingute sõlmimist, kuid haridusvaldkonnas kitsendab, mille aluseks on fakt, et Eesti haridussüsteemis ei ole üleriigilist kollektiivlepingut kunagi sõlmitud. Mõlemaid valdkondi võrreldakse selliste analüütiliste elementide nagu vetomängija, vetopunkt, otsustusareen ja rajasõltuvus kaudu, et selgitada sektorite kollektiivleppe sõlmimise tugevusi ja nõrkusi. Samuti tehakse kolm süvaintervjuud vastavate sektorite ametiühingute esindajatega, et praktikute vaatest protsessi kulgu mõjutavaid tegureid analüüsida. Töö tulemusena leiab seatud hüpotees tõestust – institutsionaalne raamistik toetab tervishoiuvaldkonda kollektiivleppe sõlmimisel, kuid haridusvaldkonnas kitsendab. Tervishoiusektori kollektiivlepete sõlmimist toetavad Tervisekassale laekuv ja poliitilistest mõjutajatest vähem sõltuv rahastusmudel, konkreetsete rollide ja vastutusega osapoolte osavõtt läbirääkimistel ning 2012. aastal toimunud streik, mille järel on kollektiivlepet regulaarselt sõlmitud. Haridussektori kollektiivleppe sõlmimist kitsendavad poliitilistest riigieelarvearuteludest sõltuv rahastusmehhanism, osapoolte järjepidevuse ja volituste puudumine ning iga dekaadi järel toimunud streik, mis ei ole vaatamata lühiajalistele palgatõusudele pikemaajalise leppe sõlmimiseni viinud.