Tehisintellekti rakendamine infoauditis Eesti kontekstis: võimalused, piirangud ja arengusuunad

Abstract

Lõputöö eesmärk oli analüüsida infoauditite korraldust ja praktikaid Eestis ning hinnata tehisintellekti rakendamise võimalusi ja piiranguid selles kontekstis. Töö keskendus küsimusele, kuidas on infoauditid Eestis kujunenud ning millist rolli võiks tehisintellekt nende edasises arengus mängida. Teoreetiline käsitlus näitas, et infoaudit ei ole Eestis kujunenud ühtselt rakendatavaks praktikaks ning selle korraldus sõltub suuresti organisatsioonispetsiifilistest teguritest. Samuti tõi teooria esile, et tehisintellekti kasutamine auditeerimisvaldkonnas pakub võimalusi andmemahukate ja rutiinsete tegevuste toetamiseks, kuid sellega kaasnevad ka mitmed organisatsioonilised, regulatiivsed ja tehnoloogilised väljakutsed. Empiiriline uuring kinnitas, et infoauditiga seotud tegevused on Eestis hajutatud erinevate rollide ja protsesside vahel ning puudub ühtne arusaam infoauditi olemusest ja metoodikast. Tehisintellekti kasutamine on Eestis alles kujunemisjärgus ning selle rakendamine sõltub organisatsioonilisest valmisolekust ja väljakujunenud tööpraktikatest. Intervjuude põhjal ilmnes suurim potentsiaal andmemahukate ja rutiinsete tegevuste toetamisel, samas kui lõplik otsustusõigus jäi jätkuvalt inimesele. Uuringu tulemusena valmis kontseptuaalne arengumudel, mis kirjeldab infoauditite võimalikku arengut killustunud praktikast süsteemse ja andmepõhise lähenemiseni. Mudel seob teoreetilised lähtekohad ja empiirilised tulemused ning pakub raamistiku infoauditite edasiseks arendamiseks ning nende süsteemsemaks rakendamiseks organisatsioonides. Uurimistöö tõi esile vajaduse käsitleda infoauditit Eestis süsteemsemalt ning näitas, et tehisintellekti rakendamine selles valdkonnas eeldab lisaks tehnoloogilistele võimalustele ka selgemaid metoodilisi, regulatiivseid ja organisatsioonilisi aluseid.