Võru keele olukord nõukogude aja koolides ja ühiskonnas

Abstract

Eesti keelt ja eriti ühtset kirjakeelt on peetud läbi aegade eestlaste identiteedi ja rahvuse aluseks, mida on kaitstud küll võõra mõju kui sisemise lagunemise eest. 20. sajandi jooksul hääbus nii tugeva ühiskeele kaitsmise nimel kui ka üldiste ühiskondlike muudatuste mõjul senine murdekeelte kasutamine, sealhulgas kahanes võru keele kasutamine Lõuna-Eestis. Töö vaatleb täpsemalt, millist rolli mängis keelevahetuse toimumisel võru keele maine, millised olid selle osas avaldatud arvamused ajalehtedes ja muud kasutusvaldkonnad. Tööst selgub, et enim avaldasid murdekeelte kõnelemise vastu arvamusi õpetajad, kelle tööd tegi keeleerinevus keerulisemaks. Selle vastu innustati lapsevanemaid kodudes kirjakeelt rääkima, kasutati silte ja keelati lastel kodust murdekeelt vahetunnis rääkida. Keelamise mõjul tekkis aga võrukeelsetel inimestel teatav trots nii nõukogude võimu kui kirjekeele kõnelejate vastu, inimeste arvamusi ja käitumist mõjutasid ka poliitilised vaated ja isiklik kogemus. Selgub üldine ajajoon võru keele suhtes arvamuste muutumisel nõukogude perioodil nii Eestis kui eestlastest pagulaste seas.