Politseiametnike hoiakute roll hea samariitlase akti rakendamisel

Abstract

Hea Samariitlase akti eesmärgiks on julgustada inimesi abi kutsuma narkootikumidega seotud üledoosijuhtumite korral, kuid selle tõhusaks rakendamiseks on vaja politseiametnike teadlikkust, valmisolekut ja toetavat organisatsioonikultuuri. Käesolev magistritöö uurib, millised tegurid mõjutavad politseiametnike hoiakuid ja käitumist Hea Samariitlase akti rakendamisel ning pakub välja lahenduse nende tegurite toetamiseks. Töö teoreetiliseks raamistikuks on COM-B mudel, mis võimaldas süsteemselt kaardistada käitumist mõjutavaid tegureid, mis piiravad politseiametnike valmisolekut rakendada Hea Samariitlase akti ning tuvastada käitumise aluseks olevad võimekuse, võimaluste ja motivatsiooni tegurid. Uuringu kvantitatiivne osa hõlmas politseiametnike hoiakute hindamist ning kvalitatiivne osa intervjuude kaudu kogutud kogemusi ja ettepanekuid. Uuringu tulemused näitasid, et Hea Samariitlase akti mõistmine ametnike seas on ebaühtlane ning rakendamisel tuntakse ebakindlust. Ametipositsioon ja tööstaaži pikkus seostusid negatiivsete emotsionaalsete kogemustega, mis võib mõjutada ametnike suhtumist abivajavatesse inimestesse ja nende valmisolekut akti rakendada. Esile kerkisid sekkumise kujundamiseks olulised valdkonnad nagu regulaarse tagasiside ja tähenduse loomise vajadus ning vahetute juhtide tugi. Töö pakub välja süsteemse ja toetava tagasisidesüsteemi mudeli, mille eesmärk on suurendada ametnike teadlikkust, tugevdada enesetõhusust ning toetada positiivset organisatsioonikultuuri. Pakutud lahendusele esitatakse plaan mõju hindamiseks, mis hõlmab teadmiste, enesetõhususe, hoiakute hindamist ja juhtumite käsitlemise muutuste analüüsi.