Ajakirjaniku eetilised dilemmad konstrueeritud ajakirjandusliku juhtumi lahendamisel

Abstract

Bakalaureusetöö peamine eesmärk oli välja selgitada, milliseid eetilisi dilemmasid tajuvad uurivajakirjanikud konstrueeritud ajakirjandusliku juhtumi lahendamisel ning milliseks kujunevad nende otsustusprotsessid kerkinud dilemmadega tegelemisel. Samuti uurisin, mil määral sõltuvad professiooni esindajad ajakirjandust reguleerivatest tasanditest ning kuivõrd oluliseks peavad ajakirjanikud eetikat oma igapäevatöös. Andmekogumismeetodina kasutasin poolstruktureeritud ekspertintervjuu vormi. Intervjuude aluseks oli laste ennasthävitava tegevuse teemal põhinev stiimulmaterjal, mille konstrueerimisel tuginesin Eesti Vabariigi seadustele, Eesti ajakirjanduseetika koodeksile, uurimisalust teemat käsitlenud teoreetikutele ning kolmele olulisemale hüpoteetilisele oletusele. Uurivajakirjanike poolt pakutud lahendusi ning argumente kasutasin peamistele uurimisküsimustele vastamiseks. Töö tulemustest lähtuvalt kaardistasin ajakirjanike tõstatatud eetilised dilemmad. Seejuures võrdlesin võimalusel ka tele- ja trükiajakirjanduse võimalikke erinevusi. Peamiseks eetiliseks dilemmaks pidasid ajakirjanikud laste identifitseerimist, sh ka lastega kohtumist ning nende intervjueerimist juhtumi uurimisel. Seejuures pidasid ajakirjanikud esmatähtsaks, et ei suureneks laste kannatused. Samuti osutus dilemmaks blogimaterjalide kasutamine uudiste kontekstis, seda eriti teleajakirjanduses, kus uudise mõjusus on sõltuv näidatavast pildist. Osaliselt ka küsimus, kuidas identifitseerida uudistes lastekodu ja selle töötajad, kuna mõnel juhul võivad valikud tekitada osapooltele veel enam kannatusi. Vihje saamist sõbralt ajakirjanikud dilemmana ei tunnetanud. Pikema tööstaažiga ajakirjanikud tõstatasid bakalaureusetöö jaoks läbi viidud intervjuudes küsimuse, kas läheneda lastele tavakodaniku või ajakirjanikuna, põhjendades argumentatsioonis puberteediealiste käitumismustreid sageli sõltuvatena käskudest ja keeldudest, mistõttu ei pruugi lastest kirjutamine olla avalikkusele vajalik. Samuti esines erinevusi nais- ja meesajakirjanike vastustes, kellest esimesed pöörasid enam tähelepanu detailide jälgimisele. Juhtumi uurimisel toetuksid ajakirjanikud toimetuse juristidele või kaastöötajatele, samuti põhjalikule eeltööle faktide kogumisel ning blogis avaldatud materjalidele, et mõista juhtumi tõsidust. Oluliseks peeti ka kontakteerumist uurija ja psühholoogiga, kel on piisav kompetents lastega suhtlemiseks. Lisaks eelnimetatud olulistele allikatele lähtusid ajakirjanikud ka isiklikest kogemustest ja sisetundest. Küsitavusi tekitas seevastu lastekaitse kaasamine uurimisse. Peamiseks diskussioonipunktiks sai, kas jääda truuks eetikale või avalikkusele. Samuti, mil määral püüavad erinevad loos esinevad osapooled omada kontrolli ajakirjanike loo avaldamise üle ning kuivõrd peaksid professiooni esindajad soovidega arvestama. Bakalaureusetöö kinnitab tänaste uurivajakirjanike suutlikkust jääda truuks traditsioonilise ajakirjanduse väärtustele, sh kontrollida informatsiooni õigsust ning selle kasu ja kahju erinevatele osapooltele. Uudisväärtuslikkus kui selline on aga sõltuv kas ajakirjaniku personaalsetest, toimetusesisestest või eetikakoodeksile tuginevatest valikutest.